Eimillegi lõpp?
“Päris niisama see ei olnud. Aga mis see oli? Midagi see siiski oli, ” ütleb lavastuse “Finis nihili – eimillegi lõpp” peategelane vana professor (Ain Lutsepp). Väga iseloomulik. Kõiv ja Pedajas koos teatrilaval on tavaliselt tähendanud midagi segast, arusaamatut, mõttemängude kõrgpilotaaži. Huvitav, kas mõni inimene publiku hulgast mõistab, millest “Finis nihili” räägib? Kahtlen. Selles pole aga Kõivu-Pedajase tandemi puhul midagi uudset. Tuleb loomulikult märkida, et ühe lavastuse vastuvõtu võimalusi on mitmeid ja vaieldavaid, sellest lähemalt allpool. Lavastus on fragmentaarne ning mõneti hüplik, nii ka käesolev arvustus.
1.
Madis Kõiv. Eesti teatri nüüdseks tunnustatumaid draamakirjanikke. Teda peetakse keeruliseks, hämaraks, filosoofiliseks. Tavapublikul (defineerimise jätan praegu lugeja hooleks) poleks tema kirjandusliku tegevuse juurde justkui asja. Mulle on aga väga sümpaatne Jaak Rähesoo mõte (Postimees, 24.12.98), et “Kõivu ümber on siginenud ülearust hardust. Elav kultuur on dialoog, aga hardus halvab dialoogi.” Seega võiks proovida vaadelda Kõivu teatud distantsilt.
Kuigi Kõiv ei kirjuta kogu aeg just ühte ja sama näidendit, on neis kõigis siiski mingi väga selge ühtne elutunnetus. Kõivu huvitab alati, kust meie, inimesed, oleme saanud oma ideaalid ja ideed, mis meid kujundavad. Seda küsitakse “Finis nihilis” päris mitmel korral. Kõivu jaoks oleme me omaenda keele ja konteksti vangid, oleme siin konkreetses kohas ja ajas eksisteerivad. Juhus on Kõivu jaoks marginaalne – mis saatuse poolt määratud, see juhtub. Palju küsitakse tema näidendites inimese identiteedi kohta. Identiteet on selgelt mineviku poolt määratud, läbivaks põhiteemaks on mineviku lahti harutamine. Näidendis on tegelastel mingi probleem, mida ei ole oluline alati publikule avada ning probleemi tagamaid proovitakse kiht kihi haaval lahti koorida. Samas ei anna Kõiv kunagi üheseid vastused. Olevikku mõtestatakse alati mineviku abil. Sellega tegeleb autor justkui enesesse sulgunult, publik ei huvita teda põrmugi.
2.
Priit Pedajas. Eesti teatri tunnustatumaid lavastajaid. Antud kontekstis on oluline, et just tema murdis Kõivu mitte-lavastamise traditsiooni. Pedajas on tuntud kui veidi hämara atmosfääriteatri looja, mis ei tähenda sugugi, et tema lavastused, suhted nendes, oleksid kuidagi hämarad või udused. Atmosfääriteatrina pean silmas kõigi lavastuselementide ühtsust, publiku mõjutamist peaaegu kõigi meelte abil. Olulisel kohal on alati ruum ja selle tunnetus, lavakujundus (palju koostööd teinud kunstnik Pille Jänesega, kes on ka “Finis nihili” kujundaja), muusika, valgus, näitlejate mäng sobitatuna nendesse lavastuselementidesse.
1+2=3,
s.t midagi muud, kolmandat. Kõivu algteksti paneb Pedajas oma elutunnetuse ja -kogemuse, arusaamad ja ideed ning nii sünnib midagi uut. Kõiv on öelnud, et ta vihkab psühholoogiat, ta ei taha suhteid, aga Pedajas on väga hea suhete lavastaja (kui lavalt suhted ära võtta, mis siis järele jääks?). Draamateatri suurel laval näeme umbes viieteistkümne näitleja ning umbes samapaljude lavakooli tudengite esituses inimsuhteid.
Kõivu hämarus peab laval kuidagi konkretiseeruma. Raske atmosfäär, mineviku varjud ja aeglane rütm peab vahelduma, kui lavastaja veidigi publikust hoolib. Neli tundi oli mitmegi teatrikülastaja jaoks liig, nii mõnigi tool jäi pärast vaheaegu tühjaks. Vapramad aga nautisid stseene Ema (Mari Lill) ja Lea (Maria Avdjuško) vahel, Mari Lille ülimalt nüansirikast ja mitmekülgset esitust oli lust vaadata. Oma elavusega eristub Mait Malmsteni teadur-ametnik, kes on iseloomuliku kehakeelega närviline bürokraatia-kummardaja.
Lavastus ei hooli oma publikust vaatamata lavastaja ilmselgetele konkretiseerimispüüetele. Sõnade või lausete otsesest tähendusest mitte midagi aru saamine aga imekombel ei sega, mis on eesti teatri kontekstis küll ülimalt haruldane. Selle lavastuse vastuvõtt toimub minu jaoks mingil ürgsel, instinktiivsel tasandil. Mõne teise teatrikülastaja jaoks võib see toimuda hoopis näiteks ratsionaalsel tasandil. Sõnade tähendus jäi mulle küll rohkem kui ähmaseks, kuid see ei sega lisatähenduste domineerima jäämist.
“Eimillegi lõpp” räägib järelikult eimillestki. Palju küsitakse lavastuses: “Kas kõik on mõttetu? Polegi midagi? Ja mis on elu?” Need küsimused jäävadki vastuseta. “Kõik on samas eimiski,” leiavad professor ja teadur-taganeja (Sulev Teppart).
Väljatõste: Selle lavastuse vastuvõtt toimub minu jaoks mingil ürgsel, instinktiivsel tasandil.
