ELAMUS: Edgar Allan Poe “KAEV JA PENDEL”

“Loomingu Raamatukogu” 1970

Seda tuttavalt laenatud pruunikstömbunud lehtedega raamatut sirvin ikka ja jälle – tavaliselt siis, kui mõnd kirjatükki piinutan ja sõnu otsin. Ei teagi teist tõlketeksti, mille keel ja stiil nii vaimustavalt visuaalne, nõtke ja eestiaegselt lõhnav, aga tänase maitsega oleks.

Järelmärkustes kirjutab tõlkija Johannes Aavik:

“Eesti kirjakeelt tuleb suuresti rikastada, uuendada ja parandada, alles siis saab sellest korralik kultuurikeel, mis julgesti võib seista teiste vanemate kultuurkeelte kõrval.”

Raamatu maiuspalaks ongi sõnastik – paljud Aaviku poolt pakutud sulnid sõnad on  täna omased, aga üllatusi ja avastusi leiab igal lugemisel.

Anastama, hillitsema, ilkuma, johtuma, korvama, liibuma, maaling, matkima, minetama, möönma, nentima, nördima, ohjama, oivaline, põrpima, räige, soostuma, syyme, taunima, teenus, tyyne…on vaid mõned näited, milleta tänane´“eestikeel” (loomulikult Aavikul kokku kirjutet) ahistatud oleks.

Mõttekriipse on tekstis tavatult palju ja selle kombe eest olen ise korrektoritelt nahutada saanud – aga mulle meeldib! Küll ei ole ma nõus loobuma armsast ü- tähest eblaka y- kasuks, sest kui palju on neid keeli maailmas, kus täppidega tähti leidub…

Meelega ei jutustanud ma ümber Edgar Allan Poe novelle, sest nende “hurmavat õõva” peab igaüks ise avastama. Nii et vanatädi pööningule loominguraamatukogusid otsima!

Sest taas kord tõlkijat tsiteerides: “Ei tee kahju, kui fantaasia ja kerge lektyyri kõrval või puhul ka natuke teadmisi pakutakse.”