Nendest kuumadest päevadest on möödunud kuusteist aastat. Aeg-ajalt vaatan veel hommikul aknast välja, kindlas teadmises, et lipp on alles. See on normaalne. Riigi uuestisünd on muutumas ajalooks. Seda paeluvam on hoida käes raamatut, milles selle ajaloolise protsessi kaasosaline, suursaadik ning praegusel hetkel Eesti Vabariigi kaitseminister, Jaak Jõerüüt, meenutab oma diplomaatiale elatud aega: alates 1993. aastast  Vabariigi Välisministeeriumis, seejärel neli aastat suurssadikuna Soomes ja neli aastat Itaalias, samaaegselt Küprusel ja Maltal, kusjuures mõlemas saareriigis oli Jaak Jõerüüt esimene Eesti Vabariigi saadik üldse.

Kelmikas säde tähelepanelikes silmades ning kerge muie suunurgas - nii vestab kirjanik Jaak Jõerüüt ajast, mil meie esimene välisminister Lennart Meri "noored väljaveninud kampsunites poisid" ministeeriumisse tööle võttis. Need poisid ehitasid üles Eesti välisesindused - "Eesti vaimse võrgustiku maailmas". Mindi, sest oli vaja minna. Töö käigus koguti ajudesse teadmisi, kappidesse ülikondi ja sahtlitesse salajasi dokumente.

Jaak Jõerüüdi stardipositsioon diplomaadina oli soodne. Viienda põlve tallinlasena kasvas ta perekonnas, kus peeti seltskondlikest normidest rangelt kinni. Ja kuigi noormees oma hipiaastatel nende normide vastu mässu tõstis, aitas kogetud KINDERSTUBE  tal ennast rahvusvahelisel areenil kindlalt tunda. Suursaadiku esmane ülesanne Soomes oli Eestile kuulunud saatkonnahoone tagasi saada, peamine eesmärk - saavutada viisavabadus. Kuid just selles osas soomlased tõrkusid: nad kartsid eestlasi nagu tuld!

Poeet Jõerüüt kõnnib suursaadik Jõerüüdi kõrval. Tema äsjailmunud raamat "Diplomaat ja mälu" on võluv sulam tõsimeelsusest, irooniast ja romantilisest elutunnetusest