ELAMUS: Neeme Mikelsaar “ENSV kalad”

See käsiraamat ja määraja valvab mu päitsis juba üheksandat aastat. Kui enam mitte midagi lugeda ei taha, kui igasugune kirjasõna siibri risti ette lööb, siis kalu ikka veidi vaatad. Sest kalad on spirituaalselt midagi enamat kui oravad, ninasarvikud või kassid. Kaladel pole passi, pangakaarti ega parteipiletit, mõne lõdva sabalöögiga ületavad nad riigipiire ega pea midagi formatsioonist ja Huntingtonist. Neil on küll vereringe (mäletate koolist ahvenat?), kuid pole vist südametunnistust.

Kalad on nii akvaariumis, Citymarketis kui raamatulehil tõeline vaatamisväärsus, nad on inimesele otsene sild sadade miljonite aastate taha. Kuid mida me teame näiteks merivarblase hingeelust ja kas Amuuri sasaan ikka tõngub veel Seturanna mudas? Ajab üle Euroopa kekkama, et Eesti vetes elutseb ka makrell, mõõkkala ja eksikülaline anšoovis.

Linnahalli rusuks lobistamise ja ampritasu pähesurumise aegu ei tohiks unustada kalade imaginaarsust, meie kaugete ja külmavereliste esivanemate salapära. Neeme Mikelsaare (1910-1990) “ENSV kalad” annavad meie veteasukate kohta põhjaliku kirjelduse, liigiti kümneid murdevasteid, arvud ja mõõtmed, leviku ja elupaiga, kasutamise, kuid ei võta kokaraamatu ülesannet. Väga kosutav on teada, et Läänemere kuningas räim (kevadräim) võib elada 20 aastaseks ja kasvada üle kilogrammi raskeks. Emakala on sel aastal juba poeginud.