ELAMUS: Yann Arthus-Bertrand "'The Earth from the Air"'
Kui meenutada raamatutega seotud elamusi, peaksin kirjutama Patrick Süskindi „Parfüümist“ või sellest kuidas "Sada aastat üksindust" kolm korda läbi lugesin või nädal aega kodus John Fowlesi „Maagi“ vangis olin. Aga tegelikult on hoopis vennalt kingiks saadud Geographica – The Complete Illustrated Atlas of the World see raamat, mis mul kogu aeg töölaual lamab. Väiksena lappasin Loomade Elu värvilised pildid narmendama, nüüd köidab mind Inimeste Elu! Võttis aega, et aru saada - sõnamaagia on võimas, aga mõtestatud visuaalil/pildil on mulle võrreldamatult rohkem öelda.
Niisiis, minu päris raamatuelamusest: Olin 2001 aasta novembris Stockholmis. Kiirustasin üsna hilja õhtul läbi lörtsisaju hotelli poole. Lõikasin teed läbi pargi, kus oli vabas õhus eksponeeritud üks fotonäitus. Suured, nii poolteist korda kaks meetrit, kvaliteetsed, hästi valgustatud betoonblokkidel esitatud ilmastikukindlad värvifotod. Mööda kiirustades vaatasin vilksamisi esimest. See oli täiesti hull aerofoto lennukite surnuaiast kusagil Arizona kõrbes. Pildistatuna väga kõrgelt, meenutas see filigraanset vaibamustrit. Veetsin sel näitusel, vastikus lörtsisajuses öös, umbes kolm tundi. Järgmisel hommikul sain aru, et ma ei pääse sellest näitusest niisama lihtsalt. Ostsin fotoalbumi, raske ja kalli: „The Earth from the Air“.
Yann Arthus-Bertrand, prantsuse fotograaf, lendas umbes viis aastat helikopteriga meie planeedi kohal ja pildistas inimasustusi (või selle jälgi) alates tillukese küla jäänustest kõrbeoaasis kuni hiidlinnadeni. Tema fotodel on võimsad panoraamid, millel segunenud geo- ja demograafilised pinnavormid, kus inimene ja loodus on üksteises lahustunud. Autor vaatleb tulnukana meie elu ja planeeti kui huvitavat ja detailirohket, üsna värvilist ja korrapärast mustrit või lapitekki. Ta leiab siit variatsioone teemadel loomade elu, sipelgate arhitektuur ja viiruse vohamine. Vaadates taas kord raamatut, taban end mõtlemast inimkonnast kui seenest. Kännule kasvab seen, paljuneb kiirelt, paisub ja vohab kogu võimaliku ruumi ulatuses, siis hakkab mädanema ja kaob. Manhattani saar tundubki nüüd kännuna, mis tihedalt kaetud seentega.
