Tiit Blaat

Kui teha välkküsitlus lähemal asuvatele e-inimestele teemal "teie eelarvamused", vastab suur osa kiiresti, et neid tal polegi või peaaegu pole. Meie minapilt on alati erinev tegelikkusest ja ehk peabki nii olema – tolereeriv olla on eeskujulik.

Olen “Laulurästast” lugenud kaks korda. Minul oli selle raamatu suhtes vägev eelarvamus. Kuna tegemist on kuulsa teosega, mida tutvustatakse kui väikelinna rassiprobleemidest rääkivat raamatut, arvasin, et tegemist on tüüpilise Ameerika “rassiraamatuga”; arvasin, et kindlasti oli “korrektne” anda autorile Pulitzeri preemia, kuna teos on ilmunud ajakohaselt 60-ndatel. Justkui “Onu Tomi onnike”.

Just vastumeelsus “korrektsusele” sundis mind raamatut lähemalt uurima ja nii see öö läkski, kell viis hommikul oli kaas teiseltpoolt kinni ja uni läinud.

Aga mida ma raamatut lugedes kogesin? Seda, et mida kaugem probleem, seda dogmaatilisem on (eel)arvamus ja seda raskem on end harjumuspärastest piiridest välja murda. Ja seda piinlikum oli mul hiljem oma ignorantsuse pärast. (Kaasa)mõtlemine pole ju valus? Järeldus ongi selline, et eelarvamused ei küsi mitte probleemi suurusest, vaid kaugusest, on kinni laiskuses kaasa mõelda ja harjumuses kivinenud seisukohta mitte teisest küljest uurida.

Mulle meeldis, et see on kirjaniku ainus raamat. See äratab huvi ja usaldust, veenab, et autoril oli tõesti midagi südamelt ära öelda, mitte tahtmine teenida vorstiraha hästi kaubaks minevate jutukatega.

See on raamat, milles leidub ka  läbi peene ja südamliku huumori kujutatud kurbust, ning mis on  ootamatult vaimukas, pole avalikus kohas lugemiseks sobiv. Mina leidsin sealt  iseennast ja kummalisi tuttavaid. Kõik lapsesilmadega ja meetrikõrguselt nähtud -- sügavamate varjude ja kirkamate helkidega. See sunnib maha kükitama ja vaatama – tundub ju mänguruum nii suurem ja võimalused konkreetsemad. Raamat oli nii 

nii armsalt kirja pandud, et nutt tuli peale. Ja sõbrad teavad, et kinos ma ei nuta.