Elavaid pilte suurtest eestlastest

Eluloolisi filme on Eestis tehtud üle saja.

“Esimeses” Eesti Vabariigis neid ei tehtud, kuigi Konstantin Päts esines “Eesti Kultuurfilmi” ringvaadetes sageli.

Punasel ajal oli biograafiline film autahvel, näidati kultuuritegelasi ja sportlasi, parteilastest lubati kiita vaid kõige esimesemat. Tema elas Moskvas. Filmid olid lühikesed, 10- vahel 20-minutised.

Esimesed vene aja arvestatavad portreefilmid tehti mitte “Tallinnfilmis” vaid “Eesti Telefilmist”, televisioon oli eesti kultuurile võrratult lähemal kui meie ainus filmistuudio. Seal valmis

“Meie Artur” (1968), autoreiks Grigori Kromanov ja Mati Põldre. Eestirahvaliku meelelahutuskultuuri esindaja, sarmikas populaarne laulja Artur Rinne tuletab oma meenutustes ja maneerides punase aja vaatajatele taas meelde “Eesti aega”.

“A.H. Tammsaare I-III” (1971-74), Peep Puksi emotsionaalne, ajastukaadritega tihedalt läbikomponeeritud kirjaniku kujunemislugu. “Tallinnfilm” ei võtnud seda ise ette, filmi pidi tellima Haridusministeerium.

“Maised ihad” (1977), Mark Soosaar otsib Eduard Viiralti liikumapanevaid jõude. Film pakatab kunstiharusest ja vaimustub Pariisi kunstielust.

“Arnold Matteus” (1981), Andres Söödi rahulik elutark film Tartu talupoeglikult targast arhitektist.

“Eesti partii” (1991), Valter Heueri stsenaariumi põhjal Hans Roosipuu kokku pandud maletaja Paul Kerese elukäik. Maneeridelt džentelmen, tähenduselt rahvuslik sümbol. Arhiivikaadrid vahelduvad rivaalide mälestustega.

“Riigivanem” (1991), Mark Soosaar üritab haarata enam kui sajandit, ajavahemikku 1874-1991. Kujuneb portree peamiselt Konstantin Pätsist, aga ka Arnold Rüütlist.

“Lauluga ristit” (1992), Peep Puks vaimustub Marie Underi luulest ja kirjeldab poetessi elukäiku.

“Eesti esimene kodanik” (1992), Mark Soosaare film kuulsaimatest poliitikutest juba siis - Arnold Rüütlist ja Lennart Merist. Taustaks iseseisvumisaja õhkkond, võimu ja rahva suhted.

“Jaan Tõnisson 1868- …” (1993), Peep Puks taastab fotode ja väheste arhiivikaadrite abil ägeda eestlusejaataja elutee.

“Mina, Lennart Meri…” (1993), Andres Sööt jälgib oma filmitavat teraselt. Meri aga kontrollib olukorda. Vaid mõnikord unustab ta kaamera.