Ellu jääb ainult sõbralik arhitektuur

Tallinna Sadamakvartali karmis konkursisõelas pinnale jäänud arhitekti Dietmar Eberlega vestles Karin Paulus.

Dietmar Eberle, miks otsustasite sellest konkursist osa võtta?

Oh, see on väga “romantiline” lugu. Nagu teate, teeme projekte enam kui 15 riiki üle maailma.

Kuid samas on mul juba väga pikka aega väga ­lähedane ­suhe just Põhjamaadega, seal on mul mitmeid sõpru, nagu Eva Madshus Norra arhitektuurimuuseumist, ma õppisin koos temaga, ta oli ka minu assistent 1990. ­aastatel.

Teiseks imetlen ma põhjamaist arhitektuuri. Ma ise olen sündinud mägedes ja seal on meil üpris sarnased traditsioonid Skandinaavia omadega, palju kasutatakse puitu. Kuid asi on muidugi ka teatud mentaliteedis, kasutada asju, mis on kõige otstarbekamad, kenamad. Kuigi sealne ajalugu on võrreldes näiteks Londoniga “vaesem”, on see loonud olustiku, mis on väga lähedane minu tunnetele. Seega oli mul hea meel, kui meid Tallinna kutsuti, seda enam, et ma pole siin varem käinud. Ma tunnen end selles kandis väga hästi.

Kas see on teie esimene projekt Baltikumis?

Jah. Meid küll kutsuti samal ajal osalema ühes arenduses Riias, kuid selle seis on hetkel ebamäärane.

Mis on teie välja pakutud sadama­ala projekti kontseptsioon?

Lähtusime ikka sümpaatsest üldplaneeringust, mille eesmärk on, et ei kavandataks ainult hooneid, vaid mõeldaks neist kogu aeg ka kui osakesest linnas ja püütaks siduda vanalinna sadamaga. See ühtib ka minu arusaamaga arhitektuurist, sest kõige olulisem kasutaja pole see inimene, kes on hoones sees, vaid tüüp, kes läheb majast mööda. Mulle on alati tähtis küsimus, millise atmosfääri maja loob, mis on tema panus. See tähendab midagi enamat kui lihtsalt kasutuskõlbulikku pinda. Seega ei alustanud me tulevaste ehitiste funktsioonist, vaid koha tähendusest ning sellest, kuidas tulevased hooned võiksid seda rikastada. Ühelt poolt üritasime kasutada ära mereranda, teisalt püüdsime siduda sadamat, mis praegu on justkui omaette, ülejäänud linnaga. Ja oleks tore, kui Tallinna vanalinn jääks ikka kõrgemaks kui sinna ette ehitatavad uued hooned.

Võrreldes varasemate siia piirkonda tehtud planeeringutega lõime ühtse hoonemassiivi lahku. Isegi siis, kui planeerisime esimestel korrustel kaubanduspindasid, mitte avalikku ruumi. Esmatasandil tahame luua põnevat linnalikku keskkonda ning peale selle pakkuda kortereid, peamiselt nurgakortereid, et kõigis neis oleks ka side mereäärega. Nagu näete, me saame koju “kätte toimetada” päris palju: see nurgakrunt on oluline – ühel pool promenaad, teisel pool liiklus, ning see krunt on ka justkui sissepääs uute arenduste juurde. Nende ehitiste vorm johtub seega ikka piirkonnast. Seega olime tegelikult päris üllatunud, et arendaja valis välja just meie projekti, kuna kasutasime neil esialgses kavas kommertspindadeks mõeldud ala päris palju avalikkuse heaks, mis majanduslikus mõttes pole neile ju kuigi kasulik.

Kas need kõik on multifunktsionaalsed rajatised?

Jah, ja see meeldib mulle väga! Siin on kommertspinnad alumisel korrusel ning korterid või kontorid üleval. Linnas ei tohikski majad mu meelest piirduda ühe otstarbega.

Millised korterid siin on? Tillukesed?

Ei, siin on täitsa suured nurkades paiknevad ja ülemiste korruste korterid. Viimased on nn maisonette- ehk läbi kahe korruse ehitatavad korterid. Ma usun, et arhitektuur ei pea andma suuniseid elamiseks, vaid palju võimalusi.

Kas siinne situatsioon sarnanes mõnevõrra ka Hamburgi HafenCi tyga, kuhu olete ka projekteerinud, või on mõõtkavad nii erinevad?

Hamburgis on olukord veidi teistsugune, kuna vanal sadamal on tugev struktuur. Pigem võiks võrrelda Oslo endise sadamaalaga, mis samuti hoonestati uusehitistega ja nüüd on linna kõige elavam ala.

Mis te arvate teistest projektidest Admiraliteedi basseini kandis?

Ausalt öelda mulle ei meeldi piirkonda tõlgendada mitte üksikute hoonete kaupa, vaid kui tükikest linnast. Sellest tunnen mõnede sadama kandi osade juures puudust. Ehitatud on individualistlikke maju, mitte aga linnaruumi strateegiat väljaspool neid. Seepärast mulle ka meie kvartali asukoht meeldib, kuna see laseb paika panna ka koha atmosfääri. Üldse tuleks üksikute ­hoonete asemel tähelepanu pöörata enam avalikule ruumile!

Kuidas iseloomustaksite teie büroo käekirja?

Tahaksime kõiki komponente kasutada võimalikult hästi, see tingib mõneti ratsionaal­se lähenemise. Teisest küljest usun kultuuri­konventsioonidesse, asukoha traditsioonidesse. Me üritame tõsiselt neid väärtusi mõista ning neist lähtudes midagi välja pakkuda. See aitab ka vastata küsimusele, mis vahe on Hamburgi ja Riia või Tallinna majadel, Oslo ja Helsingi omadel. Ma olen väga õnnelik, et seni on erinevus veel säilinud.

Kuidas teile Tallinn linnana tundub, nagu vana Saksa väikelinn?

Siin on mõningal määral saksapärasust. Käisin näiteks ilusas klinkertellistest linnavalitsuse hoones, mis mulle tõesti väga meeldis.

Meil on Tallinnas Pärnu maanteel ka oma Chilehaus.

Jah, ega kopeerimine pole paha, kui püütakse midagi omalt poolt lisada, just erinevused annavad selle kvaliteedi.

Millegipärast pole näiteks Saksa arhitektuur enam nii popp kui näiteks Taani või Hollandi oma, mida peetakse märksa seksikamaks. Aga kas tegelikult on eri maade arhitektuuril üldse mingit suurt vahet?

Ikka on, näiteks Šveitsi oma erineb väga. Taani ja Hollandi arhitektuur pole eriti kasutamiskõlblik.

Samas on sealsed tegijad igasuguste arhitektuuriväljaannete lemmikud!

Jah, aga mu meelest on see väär suundumus, see on arhitektuurimood. Aga see ei saa kaua kesta. Näiteks meie teeme praegu umbes nelja-viit projekti Hollandisse, sest sealsed arendajad on rahulolematud, kuna tavainimestele need “ägedad” asjad eriti ei meeldi.

On need liiga pinnapealsed?

Sina ütled liiga pinnapealsed, mina – liiga rumalad. Arhitektuur peaks olema keerukam, pakkuma rohkem kihistusi kui paberlehel.

Kas püüate hõivata teadlikult ka uusi turge? Ehitate päris palju Hiinas.

See on ainult juhus, sest 2000. aastal kutsus Hiina valitsus mind kui arhitektuuriprofessorit Zürichist pidama loenguid jätkusuutlikust ehitamisest, seda nii mugavuse kui ka selleks vaja minevate ressursside mõttes. Mõned osalenud arendajad võtsid minuga mõne kuu pärast ühendust, et kas me oleme huvitatud seal ka sedasorti projektides kaasalöömisest.

Küsisin seetõttu, et teil on väga suur ettevõte.

Jah, meil on palju harukontoreid, sest on hea, kui projekteerides teatakse konteksti, käiakse isiklikult kohal jne. Ka lihtsatele töödele püüame omalt poolt midagi juurde anda. Piltlikult öeldes, et Kopenhaagen poleks kahekümne aasta pärast nagu Amsterdam. Eripära üle tuleks uhke olla.

Mis on teie viimase aja märkimisväärsemad projektid?

Me just lõpetasime Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hoone Genuas, hakkame lõpetama tehnikaülikooli laboratooriumihoonet Zürichis. Hetkel on pooleli ülikool Luksemburgis, väga suur haigla Belgias. Kõige huvitavam on aga vahest Amsterdamis käimas olev arendus, mille nimi on “Mõtle 100 aastat ette”.

Ehk kirjeldaksid seda projekti.

Arendaja Het Oosten on staažikas ettevõte, kellel on olnud kortereid Amsterdamis juba sada aastat. Kui nad on midagi ajaloost õppinud, siis seda, et kinnisvaraarendus pole paarikümne aasta teema. Nende eesmärk on luua väärtusi, mis kehtiksid ka saja aasta pärast. Globaalses mõttes – kui sellistes maades nagu Hiina, India, Brasiilia ja Indoneesia tahetaks elada nii rumalalt nagu meie, siis variseks maailm kohe kokku. Viis, kuidas me Euroopas elame, ei ole maailma mastaapides just väga per­spektiivikas.

Nii pikka aega ette mõeldes muutuvad ka planeerimise põhimõtted. Hoone kasutust on raske üle viieteistkümne-kahekümne aasta ette näha. See muutub. Päris selge, et hoone peab olema struktuurselt tugev, pakkuma väga spetsiifilist atmosfääri, kvaliteetseid materjale. Need tagavad maja pikaealisuse. Rajame neli hoonet, üldpinnaga 40 000 ruutmeetrit. Seal saab ruume üürida ja ise otsustada, kas tahad seal elada või sinna hoopis kontori või poe teha. Aga ometi säilib seal väga spetsiifiline atmosfäär.

Kas teete ka nende mastaapidega võrreldes väikeobjekte, nagu villad?

Ainult sõpradele. Muidu meeldiks teha küll, aga aega pole. Selliste projektide puhul saab muidugi ka igasugu asju proovida, katsetada, kontrollida lahendusi, eksperimenteerida ning hiljem samu strateegiaid kasutada suuremate hoonete juures.

Kuidas ise hindaksid oma firma “unikaalsust” teistega võrreldes?

Ega ma väga palju teiste kohta öelda ei oska. Üks asi ehk: me püüame mõelda fundamentaalselt põhilisest. Me ei mediteeri arhitektuurist graafilises plaanis, vaid hästi praktilisel, hästi materiaalsel tasandil, avalikkuse suhtes vastutustundlikult.

Meil on väga suured teadmised jätkusuutliku ehitamise osas, mis hoiab tasakaalus mugavust ning ressursikasutust.

Kolmandaks püüame oma projekte tehes alati arvestada linnade olustikku, kultuuri.

Tulevikku visandades: kuhu poole arhitektuur liigub?

Eks oleneb ikka sellest, kui pikas perspektiivis vaadata, kas kümme aastat või viiskümmend aastat. Mu meelest praegu meie ühiskond muutub drastiliselt, palju enam kui 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kui toimus industrialiseerimine. 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi algul muutus ühiskond industriaalsest teenusepõhiseks. See tähendab ka igapäevaelu korralduse mõttes suuri muutusi. Statistiliselt perekondade arv kahaneb, ka töötamise viisid on muutunud, 20. sajandil oli töötamine organiseeritud peamiselt funktsionaalses mõttes, nüüd projektide kaupa. See tingib hoopis teistsuguseid ajagraafikuid, elulugusid, karjääre, kombeid, asju, unistusi.

Mida tähendab see arhitektuurile? Näiteks tulevikus ei ole olulist vahet töökohal ja kodul.

Tulevad uued hoonete tüübid, kus saab varieerida eri võimalusi. Näiteks sina oled juba selle liikumise suhtes tüüpiline professionaal, sul on mitmeid kohti, kus sa töötad, ja sa ei pea oma asjade tegemiseks istuma kindlast kellaajast kindla kellaajani kindlas kohas laua taga. See tähendab, et sinu eluviis on hoopis teistsugune kui su vanematel ning see tingib ka teistsuguseid nõudeid sind ümbritsevale. Kuhu me nii jõuame, pole selge, aga on kindel, et 20. sajandile omane lähenemine enam ei sobi.

Samas on ülitähtis, et püüaksime kasvatada ressursse. Minu jaoks ei tähenda see ainult energiaallikaid ja vett, vaid ka uusi materjale, mõtteviise, teadmisi. Peaksime rohkem püüdma tasakaalustada suhet selle vahel, mida asjade valmistamisse paneme, ning välja tuleva kvaliteedi vahel. Ma usun, et see võiks tähendada, et ehitised muutuvad vähem “raskeks”, nende rajamiseks kasutatakse vähem materjali ja nad on palju keerukamad, mitte ainult tehnoloogia, vaid teadlikkuse mõttes.

Usun, et tuleb palju uusi materjale, mida praegu veel turul pole. Nendega kaasnevad ka uudsed vormid, profiilid. Materjalikasutus on ju väga oluline, sest annab hoonele kindla kvaliteedi ning kui autor sellesse ei ole tõsiselt suhtunud, siis inimesed sellist maja ka ei taha.

Me peaksime olema väga õnnelikud, et me praegu elame ja näeme neid muutusi.

Jõuan siit tagasi algusesse: kui me tahame luua tõsisemat ja pikaealisemat arhitektuuri, siis tuleb luua asju, millest inimesed lugu peaksid. Ülejäänu osas otsustab juba ajalugu, mis lõikab väga vaheda noaga.

Ühinenud Kapitali Sadamakvartali arendustegevuse juht Heiki Kivimaa , miks otsustasite rahvusvahelise arhitektuurikonkursi kasuks?

Meil polnud selle koha pealt isegi kahtlusi, et rahvusvaheline konkurss. Pigem oli raske leida argumente, miks mitte. Tallinn on ju ikkagi rahvusvaheline koht ja sadam selle eriti rahvusvaheline osa.

Kuidas kirjeldaksite teisi laekunud konkursitöid?

Oli monumentaalseid ja ka väga kontseptuaalseid lähenemisi. Ja oli ka klassikalist perimetraal­set hoonestust. Kavandame esitatud töödest korraldada näituse, nii et kõik huvilised saavad esitatud töid ka oma silmaga näha.
 
Miks valisite välja just selle projekti?

Töös on suurt joont ja väärikust. Samas jääb võimalus ka naabermajadele. Pakutud kortermaja lahendus tundub aus ja inimlik ka tulevaste elanike suhtes ning büroomaja võimaldab paindlikku kasutust. ­Eemal paistvatele vanalinna tornidele pakub töö rahulikku ja neutraalset kontrasti.

Dietmar Eberle

• 1952 sündinud AustriasVorarlbergis Hittisaus
  

• 1978 lõpetas arhitektina Viini tehnikaülikooli

• 1985 alustas koostööd büroo Carlo ­Baumschlageriga. Firmal on kontorid ­Lochaus, Vaduzis, Viinis, Pekingis, St Gallenis, Zürichis

• 1983. aastast õpetanud Hannoveris, ­Viinis, Linzis, Zürichis, New Yorgis ja ­Darmstadtis

• 1999. aastast professor Zürichi tehnika­ülikoolis

• 2003–2005 ka arhitektuuriosakonna dekaan