Elu võib olla mäng
“Ma ei tunne end veel täiskasvanuna”, ütles mu isa oma 62-aastasel sünnipäeval. Lapsepõlves oleks see alarmeerivalt kõlanud. Nüüd tundsin omamoodi heameelt. Mu isa on üks neist inimestest, kes pole saanud täiskasvanuks selle kõige igavamas mõttes. Ja kui järele mõelda - kes meist ikka end nii väga suurena tunneb?
Me saame täisealiseks. Mõnedest saavad masinad - elutud täiskasvanud. Need, kes jäävad ellu, tembeldatakse masinate poolt boheemlasteks (kaasaegses kontekstis: vastutustundetu, arusaamatu, lapsik). Ja paljud täisealised Peeter Paanid ja Pipi Pikksukad peidavad end lihtsalt kapis oodates Mary Poppinsit. Et too nad käekõrval salaja lapsepõlve-karusellimaale viiks. Seiklustest karusellimaal ei saa kõva häälega rääkida – mine tea, saab veel mõne templi külge. Kus sa ikka räägid, et sulle meeldib end mäenõlvalt alla rullida ja naerda nii et tilgad püksis.
Ometi on tunda, et midagi on muutumas. Õhus on üleüldist lapsepõlveigatsust – mitte nooruse, vaid elust kadunud lihtsa rõõmu järele. Arvan, et inimkond hakkab oma teise aastatuhande alul aru saama, mida meie elu siin ilmas endast kujutab. See on lõbusõit, mitte nuhtlus. Koos tõusude ja mõõnadega – justkui ameerika mäed. Ja neile, kes eelistavad stabiilsemat sõitu, on meie suures lõbustuspargis ka rahulikumaid atraktsioone nagu Ilmaratas – sit back and relax tüüpi eluveetmisvõimalusi.
Elu on meile antud võimalus end kordki elusana tunda. Ometi peab nii mõnigi meist ühel või teisel eluhetkel nentima, et fun on täiesti kadunud. Miski ei huvita, miski ei köida, miski ei liiguta. See on vaimu surmahaigus ja meie hulgas on üha rohkem elavaid surnuid - zombiesid, kelle vaim püsib elus tänu tablettidele. Justkui keegi kusagil ei tahaks, et meil PÄRISELT KA lõbus oleks. Parem on inimesi ravimitega manipuleerida ja sel moel nende emotsioone kontrollida. Tablett on muidugi lihtsam kui ajas tagasi rännata ja “masinarike” parandada.
Suurim rõõm, mis tõsiselt täiskasvanult röövitakse, on mängurõõm. Kui laps mängib, kaob tal aja- ja ümbritsevataju. Mängitakse päevast-päeva, õhtust hommikuni. See on justkui töö. Töö, mis pakub täit rahuldust. Mitte igaüks meist ei leia või saa endale täiskasvanuna sama haaravat igapäevast tegevust. Sest keskkond ning raha, tervise ja muuga seonduvad hirmud mõjutavad ameti valikut. Ja amet – see on tegevus, millele kulub pool inimese ärkveloleku ajast. Liiga suur resurss, et see lohakalt ja ebarahuldavalt investeerida.
Teisalt on levinud arusaam, et täiskasvanul ei peagi väga lõbus olema. “Mängu” ja “mängimise” mõisted omandavad suurte inimeste elus pigem halva varjundi. Inimene, kes mängis kunagi ennastunustavalt arsti, kodu ja kooli, mängib suurena lolli, vahel siga, mõnel juhul kõiketeadjat või hoopis kedagi teist. Ta asub ta mängima teiste tunnete või oma eluga. Kui lapsed mängivad sõpradega, siis täiskasvanud mängivad iseendaga. Riivatus mõttes. Kui lastel on mänguasjad, siis hüpitavad suured inim-mängukanne. Kui lapsed mängitavad kassipoega, siis suured vastassugupoolt.
Kui lapse mäng on mängitud, läheb ta koju sööma. Kui täiskasvanu mäng on mängitud, paneb ta omale nööri kaela või läheb hulluks. See on siis kurbmäng. Kui lapsepõlves laotub maailm vektorile päriselt-mängult, siis suured hindavad kõike skaalal kas asi on tulnud pingutades või mängeldes. Töö pole mäng ja ei saagi seepärast mängeldes sujuda. Seda tehakse pahatihti hambaid kokku surudes. Iga masinarike, lõunatund või suitsuhäda on kui päästja koolikell, mitte häiriv reaalsus.
Aga jätame töö. Täiskasvanuil on nn vaba aeg, mida igaüks siis oma äranägemise järgi kasutab, see teine pool ärkvelolekust. Vabal ajal on võimalik mängida küll ja küll. On spordimängud. On lauamängud. On mälumäng. Aga siitki on fun kadumas. Sport on juba pikka aega paljudele tööpäeva pikendus - kohustulik osa püsimaks konkurentsis. See on tervise garantii, mitte niisama pallitagumine.
Golfirajal hõõrutakse diile, mitte ei hingata värsket õhku. Ööklubides, lounge’ides networkitakse end oimetuks, mitte ei jooda niisama. Sest koosjoodud viin on tulevase äriedu pant. Ja need, kes ööklubides niisama sihitult laaberdavad, on jobud või joodikud. Täiskasvanud lauamängusõpru peetakse päevavarasteks. Hasartmänguhimu korda saata. Ka mälumäng pole enam mingi mäng, vaid üldrahvuslik tasemetest.
Seetõttu on tuju tõstev näha täiskasvanuid mängima suunavat propagandat. Play – ütleb Nike’i reklaam lühidalt, näidates suurlinnas spordijooksu tegevat naist, kes muudab rutiinse argitegevuse enda jaoks huvitavaks, joostes vaid ja ainult päikesevarjude peal.
Don’t you want to see where the rainbow ends?, kutsub Club Tallinn huvilisi enda poole mängima. Play Station´i nahka läks mul ühel aastal terve suvi ilma et ma kaotatud aega taga nutaks. Strateegiamängude hasart on tõepoolest võrreldav hilissügiste luurekatega puuriitade vahel. Isegi kui see ei paranda su prantsuse keelt ega loo vajalikke kontakte – on see põnev ja haarav.
“Play” on Moby albumi nimi muusiku kodu lähedal asuva mänguväljaku järgi. Autosõitugi on lihtsam õppida võttes seda pigem keerulise arvutimänguna, kus palju reegleid ja ei ühtegi elu, kui tõelisele täiskasvanule (häda?)vajaliku oskusena. Elu võib olla mäng ka suurest peast.
Euroopa Liitu astudes saab meie riik omamoodi täisealiseks – uued ahvatlevad vabadused, suuremad murekortse tekitavad kohustused. Meie praegune Eesti on justkui keegi põnev noor inimene – vaba ja kütkestav. Keegi, kellega tahaks koos aega veeta.
On põnev vaadata, mis meie riigist edasi saab, kas euro-Prozacit neelav zombie või omanäoline oaas, kus hea ja uhke elada. Nagu riik, nii kodanik. Või vastupidi? Ei teeks paha eurolävel ka oma elust kriitilise pilguga üle käia. Et enda mahamagatud aega hiljem mitte riigi kaela ajada. Kapist peab ikka ise välja tulema, küll siis ka mängu kutsutakse!
