Eminem "'Relapse"'

Hip-hopi paha poiss on lõbusas tujus.

(Aftermath/Relapse)

Seda on Rein Pakk paaril korral ilusti selgitanud, kuidas sõna "fuck" on meie, eestikeelsete jaoks hoopis teistsuguse jõuga kui nende, ingliskeelsete jaoks. Meile on ta kas lihtsalt "fuck", või siis ta a.) kaotab tõlkides oma väge ("kurat") või b.) saab tõlkes ülemäärast väge juurde ("keppima"). Meie süda ei reageeri automaatselt "fuckile", sest see ei ole meie emakeeles. Ning samamoodi ei reageeri meie kasvatus ja närvitundlad ingliskeelsele räppmuusikale. Inetud roppused lahustuvad teel läbi taevakanalite "coolideks" tekstikillukesteks. Isegi siis, kui me keelest aru saame.

Samamoodi nagu lahjenevad vägisõnad, pudenevad tahes-tahtmata sõrmede vahelt liivana põrandale terved tekstid - jutustused, riimid, sõnumid sõnaohtras ja -kunstlikus räppmuusikas.

Nende jõud kaob. Isegi siis, kui me otsustavalt viitsime kõigest aru saada ja sõna-sõnalt ära tõlgime. Inglise keel, selle sõnad, hääldus, kõla - see on meelelahutus. Miski, mis käib asjaga (nt popmuusika) kaasas.

Või kas keegi tõega tuhnib rida-realt selles, mida räpis luuletatakse, viitsib kõike tõsiselt võtta ja etteloetuga veel isiklikult suhestuda? Alati? Igal absoluutsel juhul ja igas fucking asendis?

Kahtlustan, et suur osa hiphop- ja R'n'B-muusikast ei oleks muusika minu kõrvadele, kui elaksin sajaprotsendiliselt kogu lüürikale kaasa.

No ja siis see Eminem. Eriliselt oluline sõnasepp ja lõuapoolik. Teadupärast on ta kõik isiklikud tragöödiad maailmale imetlemiseks riimidesse seadnud. Ammu enne Innot jõudis ta valimatus ja filigraanses kõnepruugis kõneleda tütrest, tütre emast, enda emast, soovitada mõrva ning kõmmutada räpaseid kuule show-bisnises töötavate kolleegide suunas. Nii. Aga. Kui mõelda Eminemi peale tagasi, siis kui oluline ja meid puudutav oli tema tekstide sisu küsimuses "kas Eminem ka meelt lahutab" meiesugustele tegelikult? Heast biidist (muusikapõhjast), haaravast vokaaltehnikast piisas.

Ingliskeelses pressis heidetakse kuuenda albumi "Relapse" juures Eminemile ette, et ta ei ole enam naljakas, teemad hallitavad, et ta ei ava uusi auke enesesse ega meid ümbritsevasse. Usun siis neid. Aga muret ei jaga. Eminemi fraasid, hüüatused, killud, ja selgemalt eristuvad pikemad riimiread on lihtsalt kui suure popkultuuri vilkuvad reklaamitulbad. Katkendlikud signaalid, kentsakad slõuganid ja T-särgi-filosoofia. Mish mash mush!

Kõigis räpi vokaaltehnilistes üksikasjades on Eminem uuel plaadil sädelev, rõõmus, mitmekesine ja atraktiivne. Rõhud rea ees, keskel või tagumises otsas; rütmide vaheldus; maneeride, toonide, karakterite vaheldus; sõnade venitamised, moonutamised, hakkimised, paisutamised. Kõike on. Kaasa arvatud perioodilisi "fucke".

Rõõmsa moega on ka "Relapse'i" muusika. Ometi on ta vana sõbra ja tipp-produtsendi Dr Dre oma plaadi peale valla lasknud. Nagu ikka, ehitab Dre esiotsa hoomamatutest elementidest võnklevaid gruuve ja sörkjooksu tempos minemisi, ta on leidnud uusi saunde, uusi helide allikaid, ja mõned andekad nipid klaveriakordide klinkadi-klonkadi rütmiks seadmisel (Dre firmakaup). Ja torupillid. Väga fine.

Pikalt äärmiselt tusases ja sünges tujus rahmeldanud ja vaevelnud Eminem näib aastal 2009 välja rõõmus. Kui agooniast pääsenu. Isegi kui ta ise või tekstid vastu vaidleks. "Relapse" on kerge popmuusika, selge joonega mitmepalgeline hi phop, mida ülemäära tõsiselt ei maksa võtta. Muidugi võib. Aga siis võib riimi "I'll pee on Rihanna, see man I do what I wanna" kohal ebameeldivat maitset tunda, muidu nii hoogsas ja heas tantsuloos "Medicine Ball". Ah, las ta taidleb, intrigeerib, sina nõksuta.

8