04.09.2007, 00:00
Empaatiaga äärmustest
Hea dokumentaalfilm on sama suur haruldus kui hea mängufilm, teab Kadri Kõusaar.
KUI OLULINE ON ARMASTADA JUMALAT!. OUTNOW.COM
Ja dokfilmi loojad lähevad teinekord rohkemgi
mütsiga lööma kui mängufilmitegijad: ei valmistata ette, ei
süübita teemasse, ei viitsita märgata põnevaid
liine-detaile või kuhjatakse jälle nii palju teavet kokku, et kaob
igasugune stiil ja järjepidevus, ning tekib seosetu videoloengu tunne.
Kurb on ka kooslus, kus oluline ja erutav teema on saanud kaaslaseks viletsa
tehnilise teostuse, või ilutseb korralik tehniline teostus
sisutühjuse otsas.
Noorte ameeriklannade Heidi Ewingi ja Rachel Grady dokumentaalfilm “Jesus Camp”/ “Jeesuse laager” (tänavune dokumentaalfilmi Oscari nominent) on aga meistriklass: oluline teema ja suurepärane tehniline teostus. Empaatiavõime pluss ajakirjanduslik tasakaalustatus; informatiivsus pluss poeetilisus; understatement pluss vajalikud rõhuasetused; selgelt esiletungivad peategelased, ent nende kaudu/taustalt avanev universaalsem mõõde. Kristlike fundamentalistide – Ameerika Ühendriikide keskosa arvukate evangelikaalsete koguduste argipäevast rääkiv “Jeesuse laager” on kitsamalt kolme varateismelise lapse Levi, Racheli ja Tory lugu, ning nende raskekaallasest õpetajanna Becky lugu, taustaks evengelikalistide lastelaager. Autorid ei süüdista, vaid näitavad. Ja seda väga empaatiliselt, sest kuigi film tekitas palju kõmu, olid peategelased sellega väga rahul. Nende arust ei olnud neid “valesti” või kallutatult portreteeritud. Ning kuna filmiga on rahule jäänud ka (kristlikusse) fundamentalismi kriitiliselt suhtuvad inimesed, on seegi tunnistus autorite peenest märkitabamisest.
Eelkõige püstitab film küsimuse, kui kaugele võivad täiskasvanud minna oma laste suunamises/ manipuleerimises/ nende eest valikute tegemises. Ja kas lapsi võib rakendada usulise ja poliitilise propaganda teenistuses.
Kui metsik indiaanlane õpetab oma lastele samasuguseid tantse ja rituaale, mida ta on isegi harrastanud, oleks see justkui normaalne, aga kui kreatsionismi uskuv keskläänlane oma võsukesele samasuguseid ideid pähe surub, veenab teda selles, et Darwin on loll jne – siis mis see on? Kas see peaks olema taunitav? Õõvastavad on kaadrid, kus karismaatiline jutlustaja Becky (u 35-aastane tüse ja sümpaatne aktivist) lapsed transsi ajab. Lapsed nutavad ja väänlevad põrandal, paljud on šokiseisundis; enamus u 10-aastased, aga leidub ka lausa 3-4-aastaseid. Sama häirivalt mõjuvad ka kaadrid, kus lastekari papist George W Bushi kuju õnnistab ja tema eest palvetab ning plekise kõlaga disko-, räpi ja hevibändid, mille laulutekstid koosnevad evangelikaalsest sõnumist noortepärase vindiga.
Kõik on kuidagi hüsteeriline: Becky tunnistab, et oma õpetuste kirglikkuses lähtub ta sellest, mida on kuulnud madraste (islami fundamentalistide koolide) meetoditest Pakistanis. Ta on leiutanud kõiksugu mängulisi vahendeid, kuidas lastele oma sõnumit kuulutada ja kuidas neid psühholoogiliselt mõjutada.
Vahele pikivad autorid intervjuusid Levi, Racheli ja Tory’ga – kõik on armsad sümpaatsed lapsed, kes siiralt usuvad, et ajavad õiget asja ja üritavad tänaval teisigi ära pöörata. Levi, Rachel ja Tory räägivad, kui oluline on armastada Jumalat ja olla teiste vastu hea – hm, ja kas see on tegelikult vale jutt? Evangelikalistide puhul mõjus hämmastavalt nende ühtekuuluvustunne, nende ajatud ideaalid. Vist ka autoritele, sest intervjuude vahele monteerivad nad pilte lõpututest magistraalidest ja trööstitust suburbiast, justkui osutades neile miljonitele, kel on erinevad ideaalid ja kes üldse kategooria s: kogukond/igavik/Jumal ei mõtle.
Terve mõistuse tee tundub looklevat äärmuste vahel. Ja just taolised äärmusi delikaatselt paljastavad filmid aitavad leida seda teed ning samas ka radikaalidelt midagi kõrva taha panna (sest mitte ainult jaburused ei ole neil fortesse aetud, vaid teinekord ka täiesti kasutatavad mõtted). Aitäh Heidi Ewingile ja Rachel Gradyle selle võrratu, küsimusi püstitava dokumentaali eest ja Tartuffile, et ta seda Eestis näitas.
Noorte ameeriklannade Heidi Ewingi ja Rachel Grady dokumentaalfilm “Jesus Camp”/ “Jeesuse laager” (tänavune dokumentaalfilmi Oscari nominent) on aga meistriklass: oluline teema ja suurepärane tehniline teostus. Empaatiavõime pluss ajakirjanduslik tasakaalustatus; informatiivsus pluss poeetilisus; understatement pluss vajalikud rõhuasetused; selgelt esiletungivad peategelased, ent nende kaudu/taustalt avanev universaalsem mõõde. Kristlike fundamentalistide – Ameerika Ühendriikide keskosa arvukate evangelikaalsete koguduste argipäevast rääkiv “Jeesuse laager” on kitsamalt kolme varateismelise lapse Levi, Racheli ja Tory lugu, ning nende raskekaallasest õpetajanna Becky lugu, taustaks evengelikalistide lastelaager. Autorid ei süüdista, vaid näitavad. Ja seda väga empaatiliselt, sest kuigi film tekitas palju kõmu, olid peategelased sellega väga rahul. Nende arust ei olnud neid “valesti” või kallutatult portreteeritud. Ning kuna filmiga on rahule jäänud ka (kristlikusse) fundamentalismi kriitiliselt suhtuvad inimesed, on seegi tunnistus autorite peenest märkitabamisest.
Eelkõige püstitab film küsimuse, kui kaugele võivad täiskasvanud minna oma laste suunamises/ manipuleerimises/ nende eest valikute tegemises. Ja kas lapsi võib rakendada usulise ja poliitilise propaganda teenistuses.
Kui metsik indiaanlane õpetab oma lastele samasuguseid tantse ja rituaale, mida ta on isegi harrastanud, oleks see justkui normaalne, aga kui kreatsionismi uskuv keskläänlane oma võsukesele samasuguseid ideid pähe surub, veenab teda selles, et Darwin on loll jne – siis mis see on? Kas see peaks olema taunitav? Õõvastavad on kaadrid, kus karismaatiline jutlustaja Becky (u 35-aastane tüse ja sümpaatne aktivist) lapsed transsi ajab. Lapsed nutavad ja väänlevad põrandal, paljud on šokiseisundis; enamus u 10-aastased, aga leidub ka lausa 3-4-aastaseid. Sama häirivalt mõjuvad ka kaadrid, kus lastekari papist George W Bushi kuju õnnistab ja tema eest palvetab ning plekise kõlaga disko-, räpi ja hevibändid, mille laulutekstid koosnevad evangelikaalsest sõnumist noortepärase vindiga.
Kõik on kuidagi hüsteeriline: Becky tunnistab, et oma õpetuste kirglikkuses lähtub ta sellest, mida on kuulnud madraste (islami fundamentalistide koolide) meetoditest Pakistanis. Ta on leiutanud kõiksugu mängulisi vahendeid, kuidas lastele oma sõnumit kuulutada ja kuidas neid psühholoogiliselt mõjutada.
Vahele pikivad autorid intervjuusid Levi, Racheli ja Tory’ga – kõik on armsad sümpaatsed lapsed, kes siiralt usuvad, et ajavad õiget asja ja üritavad tänaval teisigi ära pöörata. Levi, Rachel ja Tory räägivad, kui oluline on armastada Jumalat ja olla teiste vastu hea – hm, ja kas see on tegelikult vale jutt? Evangelikalistide puhul mõjus hämmastavalt nende ühtekuuluvustunne, nende ajatud ideaalid. Vist ka autoritele, sest intervjuude vahele monteerivad nad pilte lõpututest magistraalidest ja trööstitust suburbiast, justkui osutades neile miljonitele, kel on erinevad ideaalid ja kes üldse kategooria s: kogukond/igavik/Jumal ei mõtle.
Terve mõistuse tee tundub looklevat äärmuste vahel. Ja just taolised äärmusi delikaatselt paljastavad filmid aitavad leida seda teed ning samas ka radikaalidelt midagi kõrva taha panna (sest mitte ainult jaburused ei ole neil fortesse aetud, vaid teinekord ka täiesti kasutatavad mõtted). Aitäh Heidi Ewingile ja Rachel Gradyle selle võrratu, küsimusi püstitava dokumentaali eest ja Tartuffile, et ta seda Eestis näitas.
