Enn Põldroos, “Kinnituisanu”

Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 2005. 142 lk.

Nagu autor isegi märgib, on “Kinnituisanu” pseudokrimka. Loo süžee meenutab kangesti mõnd kehva kriminaalfilmi või väljavõtet populaarsest politseisaatest, kus üritatakse mitmeid põnevaid hüpoteese püstitades kahtas(t)e mõrva(de) tagamaid lahti harutada. Ehk jutt Eesti elust rohkete kunstiliste liialdustega.

Segasevõitu sündmustiku sees kulgeb peategelane oma hirmude ja kahtlustega, analüüsib enda ümber toimuvat ja poetab sisimas elutarkusi. Teda ümbritseb karm olelusvõitlus. See on kui kahlamine sügavas lumes, kus vähem osavad võivad takerduda. Vali tuul ja valus lumi ei anna asu ja maaslamaja mattub peagi sügavasse hange. Kes teda enam hiljem mäletab.