Enn Põldroos “Prügi seadus”
Põldroos kui kirjanik alustas memuaaridega. Siis ilmus romaan “Joonik kivi” (vapustavalt hea pealkiri, eksitav, nimetav, justnagu nimeline, nime välja pakkuv). Siis ma juba mõtlesin, et mis hüperkeskeas inimesega sünnib. Aga tegelikult on Eestis mitmeidki väga häid kunstnikke, kes varem või hiljem ka hästi kirjutavad, nii et rõõm lugeda. Alul tundus “Prügi seadus” eelmise teose taustal kuidagi lobisevana, aga ma lugesin seda (igavusest, olude sunnil) mitu korda. Ei ole midagi viriseda – suurepärane lause, vaimustav oskus teha silmaga nähtav sõnas tajutavaks, vaieldamatu keeletunnetus, intelligentsist ja üldisest haridusest ma ei räägigi. Sisu üldnimetaja võiks olla “olemise paratamatud paradoksid”. Sõnapildid, natuke filosoofiat, loendamatu empaatia ja vaimuklused/sõnamängud, sekka koguni dokumentaalset materjali. Vaimukused on kummaliselt nooruslikud. Aga miks ma arvan Põldroosi endast vanemaks? Kadestan andekust, või mis?