Enn Põldroos tagasivaatepeeglis

Maalikunstnik Jaan Elken arvustab kolleegi mälestusteraamatut.

Enn Põldroos.
“Mees narrimütsiga”.
Kunst 2001, Tallinn. 284 lk.

Enn Põldroosi mälestusteraamatu “Mees narrimütsiga” ajastatus kümne aasta taguste sündmustega, mis Eesti iseseisvaks põrgatasid, on ilmne. Siin kaob teksti hüplikkus, otsekui aju mälusagaratest etteujunud fragmentide udused servad teravduvad, peatükid muutuvad kronoloogiliselt täpseks ja nendes päevades ja tundides sisalduv oleks otsekui teise erikaaluga elu. Ilmselgelt on tegu autori tähetunniga, kõrghetkega. Teoreetiline spekulatsioon võimaliku presidendikoha-pakkumise ümber ja sellest loobumine Taagepera kasuks on muljetavaldav, arvestus ilmselt küllaltki realistlik.
Teine koht raamatus, kus autor ehk enesepettusega tegeleb, on vabanemisaastatel oma kunstiga läände jõudmine – karjäärivõimalused seal. Saada klassikuks oma kodumaal ja esindatus 1/6 planeedi kunstimuuseumides ei ole lõppkokkuvõttes paha tulemus.

Põldroos on poliitikute seltskonnas kui boheemlane, kelle temperamentne loomus, innustumine kuni ägestumiseni välja, ilmselt kunstnikuksolemise arvele läks. Kunstnike seltskonnas võib ta (vajadusel) oma konstruktiivse mõtlemise, ratsionaalsuse, läbinägelikkuse, sugestiivse ja karismaatilise esinemisega “masse mõjutada”.
Et kunst ja kunstiga tegeleja täielikus Eesti Vabariigis nii perifeerseks ja tähtsusetuks nähtuseks võib osutuda, ei näinud Põldroos ka üheski oma apokalüptilises unenäos. Kui vabariigi valitsus aastat poolteist tagasi üritas taganeda kunstimuuseumi ehitamisest, oli Enn Põldroos kohal ja pakkus kohe aktsioone kuni enda aheldamiseni Toompea lossi ukse külge – kriisipoliitiku veri vemmeldab edasi.
Enn Põldroosi mälestusteraamat oleks otsekui alla prima maalitehnikas fovistliku suuna teos, kus iga värvilaik näiliselt juhuslikult, aga emotsionaalselt põhjendatult terviku kuhugi suunas venitab, meist eemaldudes või esiplaanile pressides, oma naabriga harmooniliselt või väikese dissonatsiga kriibib, tegelikult aga suure plastilise idee (inimese elukäik, ma mäletan...) edasiandmise teenistuses on.
Tinglik, lihtsa keelekasutusega algus oli vast emotsionaalselt tihedaim. Põldroosi sõna maalis siin kombatavaid, lõhna ja faktuuriga pilte. Sarnase terava lapsepõlvemulje andis omal ajal Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”. Alguspeatükkide keelekasutus ongi tähelepandamatu, lausa monokroomne, ei mingeid konstruktsioone – tulemus ometigi maksimaalne.
Kunstihuviline lugeja saab piisavalt taustainformatsiooni, mida Põldroos ise oma loomingus hindab – 1968. aasta paiku loodut, oma esimest tõusu. Kahe viimase näituse, Vaalas eksponeeritud negatiivide sari variatsioonidega kunstiajaloo teemal ja sama teema arendus “Jumalannade lahkumine” Sambas, on raamatus leidnud äramärkimist uhke taustainfoga, viimase näituse programmiline metatekst on kui kontsentraat, andes lõpuosa kirkale poliitiku-muljetamisele jõulise loojavisiooni kõrvale. Põldroosi maalilooming on kompositsiooniline võti ka tema tekstistruktuuride rütmis orienteerumiseks – samad kollaažilikud otsekui pealekleebitud või kontekstist, teisest aegruumist väljarebitud kujundid, pehme sulatamine teravaservalise ready-made’iga kõrvuti. Allumine foto objektiivsele loogikale ja samas selle staatikaga vaidlemine – energilise ja samas mõistuslikult kontrollitud pintslitööga (sõnaga). Põldroos pole mäletamisväärseks pidanud enamikku oma loometööga seonduvat (näiteks ootamatut pööret hüperrealismi poole pärats USA-külastust 1970ndatel), kontseptuaalselt minimalistlikku meresarja kui ühte vähestest tolleaegsetest programmilistest maalinäitustest.
Väga pealiskaudselt, ja siin võib õel põlvkonnakaaslane kindlasti oma kommentaari panna, on käsitletud tööd Kunstnike Liidus juhtivatel ametikohtadel. Tol ajal oli ju praeguseks hambutuks mittetulundussektoriks mandunud Kunstnike Liit otsekui riik riigis, ühest küljest riigist “majanduslikult sõltumatu”, teisalt otsekui vahelüli partei keskkomitee kultuuriosakonna ja kunstnike vahel.

Põldroosi üldkontseptsioonid ja seisukohad on tõesed, prügi on niikuinii mälust pühitud. See, et ta alati novaatorlust toetas (SOUPi – Ando Keskküla ja Andres Toltsi promomine on nimeliselt välja toodud), ei lasknud tal oma loominguski kunagi paigale jääda. Saavutatu vastu kaotas ta huvi, sest ei tahtnud “süveneda”, mis võrdus tema silmis käsitööga tegelemisega, kunst on Põldroosi jaoks jäänud alati riskiks ja uue territooriumi koloniseerimiseks. Eraelus naistevahetamine oli asja loomulik jätk ja “pikendus”.
Põldroosi memuaarid ei ole vaid triviaalsete tõdede taaskordamine veidi varieeritud nurga all, eri eluperioodidel võimule lähedalseisnuna on hämmastav, kui võõrandunud ta sellest tegelikult oli, või peegeldab 60ndaid, 70ndaid, 80ndaid kirjeldav Põldroos eelkõige oma praegust mentaliteeti oma minevikule. Alateadvuse tsensuur?
Naiste ilmumine autori ellu on leidnud lausa ilukirjandusliku ja mahlaka lahenduse, seevastu lahkumised, lüüasaamised – meid pole peetud nende stseenide vääriliseks, või on kõik sublimeeritud “Jumalannade lahkumise” nimelisse maaliseeriasse?
Mälestusteraamat on siin heaks terapeutiliseks vahendiks. Vivisektsionism, mida Põldroos oma raamatus harrastab, lõpeb teatraalse, aga mitmekordse macholiku kinnitusega, et isane kütib naist. Naise lõhn sõõrmeis, käivitub iga uus elutants, episood.