Epp-Maria Kokamäe
maalid, on see pikemaks tarbimiseks vahest liiga pehmeke ja udulooris – roosad inglid muutuvad millalgi igavaks. Siin pole midagi poliitiliselt ega emotsionaalselt ebakorrektset, ei ühtki siivutut pilku ega triikimata lina – kõik suubub ühtseks mõtlik-helgeks vooks, kuid pessimist nimetaks seda tapeediks. Sama kehtib ka raamatu lõpuosas avaldatud
Viivi Luige
Rooma päevapiltide kohta: kena, aga üksluine, absoluutselt mitte meelde jääv.


Raamatu tugevaim osis ja ühtlasi meeldiv üllatus on Kokamäe poja
Johannes Arro
fotod – neis on sädet, avastamisrõõmu, huvitavaid, aga samas rahulikke rakursse.