Foto: Vallo Kruuser

Pärast aktiivseid noore inimese lihaskonda ja luustikku arendavaid tegevusi mereäärse küla mändide all lasti õhtul teismelistele vehklejatele ja muude alade harrastajatele Vennaskonna „Insener Garini hüperboloidi“. Ja päikesest pruuniks põlenud kehad asusid hoolega tantsima. Ma mõtlen siiani soojalt üht jalga häbelikult teise kõrvale lohistavale tantsustiilile, mis oli ­1990ndate alguses mu selts­konnatantsuvõimete absoluutne tipp, ja magusvalusad mälestused valguvad mulle pehme joana peale nagu koolisöökla karamellkissell.

Nii et kui sel pühapäeval esineb Tallinna Lauluväljakul Bon Jovi – kellele teismeea armuvalude põhi-soundtrack, kellele „üleni väsitav puudlirokk“ (Siim Nestori määratlus) – olen ma kohal nagu viis kopikat.

Daniel Levitini raamatus „This Is Your Brain on Music: The Science of a Human Obsession“ kirjeldatakse muuseas, mis teeb just teismeeas kuulatud muusika meie jaoks emotsionaalselt nii tähendusrikkaks – toona kuuldud laulud on lahutamatult seotud meie sotsiaalse elu, meie kasvamise ja kujunemisega. Esimene tants, esimene suudlus, esimene armumine. Terve ports esimesi asju, mis hiljem eluteel ette tulles saavad olla ainult teised, kolmandad ja seitsmendad. Ja ka lood, mis hiljem elu tähtsatel hetkedel, tähenduslikel sündmustel kõlavad, ei võta meie mälestustes, meie ajus, meie neuronite rägastikus kunagi „Insener Garini hüperboloidiga“ päris võrdset kohta. Sellel kõigel pole midagi pistmist hea või halva maitsega – Haapsalu raudteejaama ette ehitatud tivoli plinkivates vagunites aastal 1996 kõlanud Mari-Liisi tantsuhitt „Mis tegema nüüd pean“ teeb mul ka paarkümmend aastat hiljem alati tuju heaks, sest just siis oli suvi kõige soojem ja kõik alles ees.

Nii et kui sel pühapäeval esineb Tallinna lauluväljakul Bon Jovi – kellele teismeea armuvalude põhi-soundtrack, kellele „üleni väsitav puudlirokk“ (Siim Nestori määratlus) – olen ma kohal nagu viis kopikat ja muusika, mida viimati kuulasin aktiivselt aastal 1995, võtab üheks õhtuks 24 aastat hiljem mu ajus ja kehamälus sisse aukoha. Bon Jovi üheksakümnendate keskel ilmunud kassett „­These Days“ lebab siiani nagu ajakapsel mu Haapsalu-kodu riiulil Uuno raadiost lindistatud armastuslaulude kõrval. Mul ei ole enam kassettmakki, isegi Raadio Uunot ei ole enam, ja ka tivoli vist enam augustiõhtutel raudteejaama ees ei pargi, aga Bon Jovi on endiselt alles. Ja mälestused on ka. Ilusad ja magusad ja õige natuke valusad.