Esteetilised vastupanijad I

Traditsioonilised kunstiliigid panevad ennast maksma, leiab Harry Liivrand.

Näitus “Kolmikkõne” (Mare Vint, Ado Lill, Ekke Väli) Tallinnas Rotermanni soolalaos. Idee Mare Vint, kuraator Eha Komissarov.
Kuni 19. maini.

Kolme üksteisest väga erineva kunstniku näitus on nende the best of. Kohustuslik igaühele, kes huvitub liikumistest meie lähimineviku hilismodernismis. Aga miks neid kolme ühes saalis eksponeeritakse?

Täies tööjõus juubilaride grupinäitused museaalses keskkonnas häälestavad mind pea alati ettevaatusele. Nad on justkui linnukese või viisakusrituaali täitmise pärast tehtud. Umbes nii, et kui tänased juubilarid varem näitust ei väärinud, siis nüüd kingime neile selle võimaluse. Või polnud kuraatoril paremat projektiideed.
“Kolmikkõne” koosneb kunstnike retrospektiividest kolme aastakümne ulatuses ning kui poleks näituse autorist lähtuvale enesevaatlusele rõhuvat motot, võiks väljapaneku pealkirja pidada ainult ilusaks poeetiliseks väljendiks, millega õilistada “juubilaride grupinäitust”. Ent kunstnikud võisid ise aktiivselt oma valiku komplekteerimisel osaleda ja see põhjendabki näituse motot, sest formaalselt ühendab kunstnikke ainult kuulumine 1970.–80. aastate Nõukogude Eesti elegantsesse avangardi. Kuid kõigi nende kaal eesti senises kunstiajaloos on erinev ning näitus rõhutab – võib- olla tahtmatultki – seda erinevust märkimisväärselt.

Nagu oligi arvata, valitseb väljapaneku üle võimsalt Ado Lill. Mare Vint on teine dominant, ning kummagi tugevuseks pole ainult tööde formaat või kogus, vaid ammu leitud kunstnikuidentiteet. Lill ega Vint ei pea kellelegi enam tõestama, et nad on klassiku staatuses kunstnikud. Pealegi veel klausliga, et klassikud, kes arenevad oma universumis aina edasi.
Suvel seitsmekümneseks saava Lille kunst esindab aastatega järjest jõulisemalt ja ausamalt füüsilist energiat. Kui Lill 60. aastatel juristina töötades iseseisvalt maalistuudiumiga alustas, kandis ta ühes taskus parteipiletit, teises rusikat. Rusikaks oli Nõukogude kunstidiskursusega sobimatu abstraktne kunst. Varsti, paralleelselt katsetustega New Yorgi koolkonna abstraktse ekspressionismi laadis, hakkas Lill tegelema lausa keelatud ainega, aktikrokiidega murdeealistest tütarlastest, mille erootiline varjund oli enam kui ilmne. On tegelikult ime, et miilitsaorganid Lille kui pornograafi – kellena teda 80. aastatel saanuks vabalt tõlgendada – ei ahistanud. Paari aasta eest jõudis Lill lõpuks oma maalides abstraktsionismi ja figuratiivsuse orgaanilise sünteesini. Klassikaliselt lihtsa ülesehitusega maali keskme moodustab nüüd värelev kehakumerus. Tulemusi nägi esmakordselt kunstniku uudisloomingu näitusel Hansapanga galeriis (seeria “Laava ja tuhk”, 2000). Iseloomulikuks kujunes aga eesti kriitika reaktsioon, mis peamiselt tegevus- ja elektroonilistele kunstidele orienteerununa ei pannud seda näitust meedias tähelegi.
Mõtestades oma senist maaliloomingut kardinaalselt ümber, lisab Lill oma maalidele üliintensiivses allegoorilises koloriidis meelelisuse mõõtme. Justkui Balthus oleks ette tõmmanud Willem de Kooningi maski: Lille maalistiihias väljendub puhtal kujul kerge sadomasohhistliku varjundiga erotism. Samas kasvab uute maalide struktuur loogiliselt välja Lille varasematest maalietappidest, tema kuulsad rebitud kontuurid, paks värvipind ja kihiti läbikumav reljeefne faktuur pole kuhugi kadunud (seeria “Camera obscura”, 2002).

Kui Mare Vindi graafikas leidub erootikat, on see äärmisel juhul (nagu mõningais varastes töödes) kompositsiooni suhtes proportsioonist väljas frukt, mida võiks vaadelda freudistliku sümbolina (“Augustikuu”, 1969). Tervikuna kannab aga Vindi maastikuvaateid muutumatult romantiline nägemuslikkus ja prerafaeliitlik lürism. Siinkohal võiksingi punkti panna, kuid… Sümboliseerides korraidülli, arkaadialikku ilu ja dekoratiivseid väärtusi vastavalt ANKi rühmituse esteetilistele ideaalidele, balansseerib sügisel 60. sünnipäeva tähistav Mare Vint minu meelest järjest julgemalt miinusmärgiga kitši ja kõrge kunsti piirimail, kohkumata tagasi sarjade ees, mis meenutavad pastišše kohalike kunstiikoonide teemal. Sari “Lõunamaa linnad I–VIII” (2002) on iseloomulik näide. Nii värvi- kui motiivivalikult meenutab kõnealune Vindi sari Arnold Akbergi linnavaateid. See ei tähenda, et “Lõunamaa linnades” puuduks see rafineeritud joon, mis nad äratuntavalt Mare Vindi omaks teeb. Muide, tehnilise fakiirina on Vint ületamatu, tema värvipliiatsijoonistused lõuendil meenutavad krakleega kaetud vanu õlimaale.
Ekke Väli sai äsja 50. Stilistiliselt kirev komplekt näitab teda “Kolmikkõnel” osavalt eri laadides looviva skulptorina, kelle omanäolisem periood postmodernismiga suhestudes jäi 1980.–90. aastate vahetusse. Tõenäoliselt pärineb just Välilt tolle ambivalentse ajastu, mil ametlike jumalate hukule vastandus unustatud või värskete kangelaste esilekerkimine, rahvuslike ettekujutuste kõige täpsem interpretatsioon raidkunstis – väheldane “Ratsamonumendi kavand” (1989). Ettepoole osutav traadist kriipsujuku pronksist realistliku hobuse seljas kõrgumas määrdunud valgest dolomiidist postamendil on tulvil inspireerivat mängu päevapoliitiliste ja kunstiajalooliste simulatsioonide, mütoloogiate ning metatähendustega.
Prantsuse uusrealism ja taotluslikult robustsevõitu modernistlik soome puuskulptuur näikse viimasel kümnendil olevat Välile olulised eeskujud. Pole halb valik. Ei kahtle, et kui ühiskondlik hoiak skulptuuri kui terviku suhtes paraneb (praegu assotsieerub see enamiku jaoks kahjuks ja põhiliselt Vabadussõja monumentide koopiate ning Tauno Kangroga), motiveerib see nii Välit kui paljusid tema kolleege aktiivsemalt tegelema vabaloominguga. Tahtmist Välil näikse jätkuvat.

Niisiis, “Kolmikkõne” manifesteerib kunstiliike, mida eelmine kümnend mammuteina käsitles: maali, graafikat ja skulptuuri. Aeg on näidanud, et esteetilised kvaliteedid ja tehniline perfektsus jäävad nende olemust iseloomustavateks märksõnadeks sotsiaalset nihilismi jutlustavate ja head maitset jälestavate kunstiteooriate kiuste. Kui ma numereerin siinse artikli, pean loomulikult silmas tulevikku.