Evald Okas (28. XI 1915 – 30. IV 2011) in memoriam
Oma põlvkonna viimase ürgvitaalse ja mitmekülgse mohikaanlasena kandis Okas oma aadete lippu uhkelt ja sõltumatult kuni lahkumiseni, nautides publiku armastust üle 70 aasta ja vaid vilistades tema esteetikat vanamoodsaks pidavate snoobide peale. 90 juubeli puhul korraldatud kolmenädalasel isiknäitusel Tallinna Kunstihoones käis rekordiliselt üle 5200 külastaja ning üldrahvalikul hääletusel valiti Okas juba kümne aasta eest sajandi 100 suurkuju hulka. Esimese eesti kunstnikuna sai Evald Okas endale eluajal oma muuseumi. Kunstnike Liidu järelhüüdes märgitakse õieti, et „Okast on nimetatud ka Eesti kunsti Picassoks. Suure modernismiklassikuga ei seo teda mitte ainult üle inimvõimete ulatuv teoste hulk, vaid ka hingesugulus, mis väljendub eelkõige graafikas.“
Kui Eesti taasiseseisvub, ei muutu Okase stilistikas midagi, kuid ametlikest tellimustest vabana keskendub ta nüüd lõplikult ainsale temaatikale, mis talle kõige armsam on – naisaktile ja sümbolistlikule kompositsioonile. Vähesed on pärast Wiiraltit palja naisekeha sensuaalsust ja tundeskaalas lüürilisest jõhkra häbituseni demonstreerivat enesepaljastust nii sensuaalselt ja mitmekülgselt kujutanud kui Okas. Tema aktikrokiid moodustavad kahtlemata eri peatüki eesti joonistuse ajaloos ja pole ime, et graafiline element valitseb tugevalt ka Okase maalides.
----
Et tegeleda aktimaaliga, nõukogude ajal võrdlemisi taunitud žanriga, valis Okas kompromissi. Nagu ta korduvalt sel kümnendil avalikult tunnistas, tähendas ametlike tellimuste vastuvõtmine tema jaoks loomevabaduse lunastamist ja sõltumatust (ka materiaalses mõttes). Ühelt poolt NSVLiidu rahvakunstnik, NSVLiidu Kunstide Akadeemia liige ja NSVLiidu Ülemnõukogu saadik, kes võib arvukatele välisreisidele kaasa võtta oma lapsi (erakordne privileeg tollal), teisalt ei surunud ta kellelegi oma tõekspidamisi peale. Vive Tolli meenutas mulle hiljuti, et ta ei mäleta Okast kunagi ühtegi oma kolleegi kritiseerimas, kuidagi vaimselt ahistamas ega laimukirju kirjutamas. See-eest näeme me lugematutel fotodel Okast igasugu avamistel, maskipidudel ja sünnipäevadel, ikka naeratavana, elurõõmust pakatavana, arvuka kaaskonna keskel. Tõeline kunstivürst.
----
Iga tema 1960. aastate reisielamus vormus võrratuks loominguks. Ma ei väsi vaatamast Okase õlimaale Milaano doomist ja Veneetsia Püha Markuse katedraalist, neid ainukordselt säravaid ja võbelevaid koloriidiimesid, mis nii täpselt tabavad Itaalia südasuvist õhuvirvendust. Või siis sügavtrükitehnikas graafilised sarjad Hollandist ja Belgiast. Ekspressiivne Jaapani maalisari, šedöövriks „Hiroshima“. „Hiroshimas“ väljendub Okase üks tugevusi: luua võimsaid emotsionaalse jõuga kujundeid ja sümboolseid, metafooririkkaid tähendusi, lavastatud allegoorilisi kompositsioone. Taolise väljenduslaadi apoteoosiks kujuneb ülesehitatud „Estonia“ teatri laemaal 1947. aastal (koos Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga), kus Okase erakordselt barokne, maaliline ja koloristlikke kvaliteete rõhutav maneer kõige avaramal pinnal realiseerub.
----
2008. aastal küsisin Okaselt Haapsalus, keda ta kunstiajaloos hindab, kuid ühtki nime ta öelda ei tahtnud. „Ma vaatasin ja jätsin meelde,“ kostis ta vaid. Kas Evald Okase raamatukogu on katalogiseeritud?
Tema janu kunstitegemise järgi ei kustunud kunagi. Igast pintslitõmbest tuli maal, igast pliiatsikriipsust joonistus. Isegi pansionaadituba muutus ateljeeks, sanitarid modellideks. Kunstiobjektiks transformeerusid taburetid, aknaraamid, uksed, vabad seinapinnad. Tegevuskunsti tõusulaine spontaansed aktsioonid ei jätnud ka Okast puudutamata ja nii sündisid Tallinna Kunstihoone hoovimaja välisfassaadil mingi performance´i käigus efektsed aktimaalid - enam-vähem alles, tulge aga vaatama!
