Henri Bergson oli Euroopa kultuuriruumis kahekümnenda sajandi esimesel veerandil üks kõige mõjukamaid ja kuulsamaid mõtlejaid. Et mahtuda Collège de France’i auditooriumisse, kus Bergson pidas oma elufilosoofia alaseid loenguid, tuli ära kuulata ka selles auditooriumis peetav eelnev loeng. Bergson rääkis elust kui "loovast" evolutsioonist, vastandudes Charles Darwini mehhanitsistlikule "loodusliku valiku" teooriale, mis Bergsoni arvates ei suuda seletada elu ilu ning mitmekesisust. Liigid ei teki mitte tänu kohanemiseelistustele, vaid teatava elule enesele omase hoo, élan vital’i tõttu. "Eluhoog" on ka inimeksistentsi kõige olulisem jõud, mida meie kõige sügavamad intuitsioonid mõista suudavad.

Praeguseks elame me Bergsoni järgi ajastul, kus inimesed on välja arendanud ainult analüütilise ja kalkuleeriva mõtlemise ehk "aru". Intuitsioon on tänapäeva inimeses nagu "kustunud lamp", mis tuleks jälle põlema panna, et elu mõista ja et selle sõna otseses mõttes elada. Siit lähtuv filosoofia ülesanne sarnaneb Friedrich Nietzsche omaga – näidata analüütilise ja kalkuleeriva mõtlemise piiratust ning leida endas üles see vitaalne vaist ehk elu-intuitsioon, mis meid eluhooga ühte seob.

Elu on "läbi aine paisatud vool", väidab Bergson (lk 263). Traditsiooniline vaimufilosoofia ei suuda seletada, milleks peaksid "hinged" sisenema kehadesse ehk milleks on teadvusel üldse vaja luust ja lihast inimest. Ent "hinged … pole muud kui joad, mille vahel jaguneb suur elujõgi, voolates läbi inimsuse keha" (lk 267). Inimese psüühikat ei saa füsioloogiliselt seletada; ta pole aju funktsioon, vaid eluhoo teatav pidevuslik kestus, mis on väljendunud aines, mida me kutsume inimese kehaks.

1907. aastal ilmunud "Loov evolutsioon" järgneb Bergsoni kahele teosele, mis on pühendatud teadvuse analüüsile – "Essee teadvuse vahetutest andmetest" (1889) ning "Aine ja mälu: Traktaat keha ja vaimu vahekorrast" (1896). Neis oli Bergson juba välja töötanud teooria teadvusest kui teatavast kestvast voost. Teadvuse loomus on sarnane elu voogamisega, õigemini, teadvus ongi elu ürgse voogamise üks vorme. Ta ei koosne mitte üksikutest isoleeritavatest elementidest ega seisunditest ja nendest moodustatud kombinatsioonidest, vaid liikumisest ja selle liikumise enese kestusest. Samamoodi on muusikaga: meloodia ei teki mitte siis, kui ühe noodi kõla järgneb teisele, vaid siis, kui erinevad kõlad jäävad meie teadvuses "kestma", moodustades kooskõla ja meloodilise terviku.

Kui esteetiline intuitsioon on võimeline tajuma selliseid "kestvaid" tervikuid, siis filosoofilise intuitsiooni eesmärk on mõista teadvuse ja elu liikuvat loomust. Teaduslik mõtlemine ehk "aru" on võimeline artikuleerima ainult liikumatute elementide erinevaid kombinatsioone, ning sellepärast filosoofiliste ülesannete juures võimetu. Näiteks teaduslik psühholoogia suudab teadvust seletada kui osadest koosnevat mehhanismi (aistingud, tunded, soovid, otsused) või kui teatavate seisundite jada (näiteks sooja või külma tajumine, emotsioonide vaheldumine, asjade tajumine, sisemine refleksioon jne). Suur osa "Loova evolutsiooni" poleemikast ongi pühendatud "arulise" ja teadusliku mõtlemise loomuomase piiratuse demonstreerimisele. "Aruline" mõtlemine on Bergsoni järgi tunnetuslikult efektiivne ainult mateeria ja materiaalsete asjade seletamisel, kuid vaba teadvus, elu olemus ja kõik teised mitte-materiaalsed nähtused jäävad talle põhimõtteliselt tabamatuks.

Bergsoni ideede mõju ulatus kahekümnenda sajandi esimestel kümnenditel Pariisist ja akadeemilisest filosoofiast palju kaugemale. Tema vitalism ja vaated evolutsioonile on otseselt mõjutanud selliste teoreetikute loomingut nagu Pierre Teilhard de Chardin ja Alfred N. Whitehead. Bergsoni arusaam teadvusest kui kestvusest on inspireerinud nii psühholooge kui ka filosoofe, aga ka tervet rida kirjanikke, kelle hulka kuuluvad nii erinevad nimed nagu Marcel Proust, William Faulkner, Nikos Kazantzakis, Charles Péguy ja Robert Frost. Karl Popper tegi kuulsaks Bergsoni viimases suuremas teoses "Moraali ja religiooni kaks allikat" (1932) esitatud suletud ja avatud ühiskonna mõisted.

Nii äkki kui Bergsoni täht tõusis, sama kiiresti ta ka langes. Veel 1927 aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna, kuid juba vähem kui kümne aasta pärast oli Pariisis populaarne käia hoopis Kojève’i ja Hyppolite’i Hegelile pühendatud loengutes. Prantsuse järgmise põlvkonna filosoofid Sartre, Merleau-Ponty, Lacan, Bataille ja Althusser on kas anti- või neo-hegeliaanid, või mõlemat. Lisaks Hegelile tõusis prantsuse intellektuaalsesse taevasse Heideggeri ülivõimas kuju ja fenomenoloogia sai filosoofia põhiliseks meetodiks. Inglismaal ja Ameerikas levis analüütiline filosoofia, mis heitis Bergson’ile ette mõtlemise ebaselgust, kuid mis Bergsoni teooria järgi ka ise filosoofiliselt mõtelda ei suuda.

On võimatu öelda, kas hakatakse Bergsoni lähiajal filosoofilistes debattides jälle esile tõstma, kuigi tema teosed on kergelt loetavad ja kaasahaaravad ning pakuvad kindlasti filosoofilise elamuse. Muuseas, Nobeli auhind anti filosoofile tema ideede elujõulisuse ja nende virtuoosse esitamisoskuse eest. Praegu tundub "Loov evolutsioon" Bergsoni kõige metafüüsilisem teos. Ladus ja kompetentne tõlge võimaldab huvilistel sajandialguse Pariisi kuldajastu ühe kõige kuulsama teosega vahetut tutvust teha. Eestikeelses raamatus leiame lisaks tõlkele ka ülinapi ülevaate Bergsoni bibliograafiast ja sama lühikese tehnilise sissejuhatuse Bergsoni põhimõistetesse.

 Henri Bergson
"Loov evolutsioon"

Tõlkinud Margus Ott, Heete Sahkai. Ilmamaa, 2005. 360 lk.

______________

Henri Bergson (1857–1941) kujutava kunsti kohta:

"Meie silm näeb küll elusolendi jooni, ent üksteisega kõrvutatuna, mitte omavahel organiseerituna. Elu taotlus, lihtliikumine, mis neid jooni läbib, neid üksteisega seob ja neile tähenduse annab, libiseb tal käest. Seda taotlust püüabki tabada kunstnik, asetudes teatava sümpaatia abil objekti sisemusse, alandades intuitsiooni jõul barjääri, mille ruum asetab tema ja modelli vahele" (lk 183–184).