EXPO-Pariis ja eestlased seal
Näitus “70 aastat Pariisi maailmanäitusest
aastal 1937” Adamson-Ericu muuseumis, kestab kuni 7. oktoobrini.
Pariisi 1937. aasta maailmanäitusel, mida muuseum säilinud
või taastatud eksponentide abil meenutab, on eesti kunstiajaloos eriline
aura, sest sealt toodi ära hulk grand prix’ sid, audiplomeid, kuld-,
hõbe- ja pronksmedaleid. Ehkki autasusid jagati heldelt kõigile
52 osavõtjamaale, oli nende saamine ikkagi tunnustus.
Maailmanäituse deviis oli “Kunstid ja tehnika
kaasaegses elus”. Tehnikale oli pühendatud terve rida
“paleesid”, näiteks, “Avastuse palee”, mille
dekoreerisid pannoodega Fernand Léger ja André Lhote;
“Raudteepalee” ja “Õhu palee”, mida maalisid
Robert ja Sonya Delaunay’de kavandite järgi 50 töötut
kunstnikku (Prantsuse valitsus nägi näituse püstitamises
üldse üht tööpuuduse leevendamise võimalust);
“Valguse palee”, mille projekteeris Robert Mallet-Stevens ja
millele tegi tohutu pannoo “La Fée électicité”
(10 x 60 m) Raoul Dufy. See “Elektrihaldjas” on üks maailma
suurimaid maale. Adamson-Ericu mälestustesse jäi see kui tore,
dufylikult vabalt visatud maal. Tänapäeval on see eksponeeritud
Pariisi Linna Moodsa Kunsti Muuseumis, mis asub 1937. aasta näituse puhul
ehitatud Palais Tokyos ning on pärast Pompidou keskuse valmimist
hõivanud ka selle majapoole, kus varem asus Rahvuslik Moodsa Kunsti
Muuseum. Dufy särava, optimismi ja progressiusku õhkuva maali ette
paigutas Martin Kippenberger 1992 ühe ilmetu, kühmus ja
langetatud peaga tavakodaniku mannekeeni, sildiga “Häbene,
Martin”. Kippenbergeri iroonia oli sihitud nii tolle aja ülespuhutud
ideaalide kui ka nüüdisaja vaimsuse vastu “rohujuure
tasandil”.
Peale Tokyo palee kerkis Seine’i
paremkaldale, Eiffeli torni vastu ja Trocadéro palee asemele
Chaillot’ palee (arhitektid Léon Azéma, Louis Boileau ja
Jacques Carlu) – uusklassitsistlik, nagu suurem osa näituse
paviljone tema ümber või vastaskaldal, Marsi väljakul.
Trocadéro piirkonnas võistlesid omavahel Saksa paviljon –
arhitekt Albert Speer, 54 meetri kõrguse torni tipus tiibu laotav
riigikotkas – ja Nõukogude Liidu paviljon – arhitekt Boris
Jofan, 33 meetri kõrgust torni kroonimas Veera Muhhina roostevabast
terasest skulptuurigrupp “Tööline ja kolhoositar”. Ajastu
poliitilisi pingeid väljendas niisama selgelt José Lluis Serti
projekteeritud Hispaania paviljon, täpsemalt, vabariigi poolt tellitud
Picasso maal selles – kuulus “Guernica” (praegu
Kuninganna Sofia kunstikeskuses Madridis). Teose loomiseks andis kunstnikule
teatavasti tõuke baski linnakese Guernica lauspommitamine saksa
Kondor-leegioni lennukite poolt 26. aprillil 1937, niisiis kuu aega enne
maailmanäituse avamist. Picasso ei käinud ise Franco valitsemisajal
Hispaanias ja ka “Guernica” oli aastakümneid New Yorgi
Metropolitan Museumis, kuni ta 1981. aastal Hispaaniale üle anti. Simone
Signoret kirjutas oma mälestustes, et alles “Guernica” ees
taipas ta, mis Hispaanias käimas on, sest prantsuse lehtede põhjal
sai sealsest kodusõjast pigem karikatuurse pildi.
Üldiselt oli näituse ilme muidugi rahu- ja
rõõmsameelne ning Pariis korraldas avapäeval, 26. mail
suurejoonelise tulevärgi. Adamson-Ericule jättis sümpaatse mulje
näiteks Belgia paviljon, kus olnud kõik ehtne – briljantidest
maasikateni. Vaatamata tehnika osatähtsuse r&otild
e;hutamisele oli kaunil käsitööl ikkagi kaalukas koht
näitusel, palju kaalukam kui sõjajärgsetel Expodel. Ses
valdkonnas eestlased loorbereid peamiselt lõikasidki.
Grand
prix’ pälvinutest nimetagem Balti riikide ühispaviljoni
arhitekti Aleksander Nürnbergi Pärnust, näituse aegu 23aastaseks
saanud Oskar Raunamit – ühispaviljoni suurt halli kaunistanud
pannoode autorit (käesoleval näitusel eskiisid), Eduard Taskat, kelle
väljapanek hõlmas 43 nahkeset, Voldemar Mellikut
(kipsskulptuuri “Põlevkivikaevur” eest; kadunud), o/ü
Kodukäsitööd (mööblikatteriiete, patjade ja
käsitsikootud talispordiriiete eest), Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastust
(kes muu hulgas eksponeeris 1935. aastal “Kalevipoja”
väljaande) ja kirjastusühisust Loodus. Audiplomi said Adamson-Eric
vaipade (taastatud kavandite järgi) ja “Koopaserviisi” eest,
Mari Adamson ja Ally Orav dekoratiivnukkude eest, Ernst Jõesaar
kipsskulptuuri “Naine sirbiga” eest (kadunud), Valli Talvik-Eller
keraamika eest, Richard Wunderlich ekspositsiooni kujundamise eest, Nikolai
Nyländer fotode eest. Järgmised autasude redelil olid kuldmedali
saajad: Richard Wunderlich intarsiatehnikas baarikapi eest, Karin Luts
maatöid kujutava gobelääni eest (kadunud), Linda
Liiv-Hermann keraamika eest, Max Roosma graveeritud kristallvaaside eest,
Carl Sarap fotode eest, o/ü Kodukäsitöö broderiitikandite
eest.
Hõbemedali said Ferdi Sannamees kipskuju “Naine
lapsega” eest (kadunud), Ede Maran-Kurrel ja Edith Holm filigraanehete
eest; pronksmedali – Roman Tavast hõbe- ja tinaesemete ning
alpakalühtrite eest.
Neist ja teistest
auhinnatutest-diplomeeritutest, samuti ettevalmistustest Pariisi
näituseks, konkurssidest jne annab põhjaliku ülevaate Irina
Solomõkova artikkel “Eesti kunst ja sisekujundus 1937. a. Pariisi
maailmanäituse Balti paviljonis”, mis ilmus kogumikus “Eesti
kunstikontaktid läbi sajandite” II (1991). Üllatav on lugeda,
et Eesti ettevõtted polnud algul eriti huvitatudki maailmanäitusel
esinemisest ja kõik need grand prix’d , diplomid ja medalid
oleksid võinud saamata jääda.
Äsja avatud
näituse koostaja Ülle Kruus on mõnd fakti täpsustanud
ning esinejate seltskonda täiendanud Riigi Kunsttööstuskooliga,
kellelt olid Pariisi maailmanäitusel keraamika, nahkehistöö ja
emaili väljapanekud. Olgu märgitud, et RKTKi lõpetas alles
järgneval, 1938. aastal hiilgavalt esinenud Oskar Raunam, et mitmed
auhinnasaajad olid selle vilistlased või õppejõud.
Paraku on paljugi Pariisi näitusel esitatust kadunud või
hävinud; mõnel juhul asendavad neid analoogid või fotod. Ka
ebatäielikuna on komplekt huvitav, eriti siis, kui kujutleda seda ajastu
stiili ja vaimsust kontsentreeritult väljendava suurnäituse
taustal.