05.09.2007, 00:00
Favela-funk’i fenomen
Tohutud kõlarite seinad, ühed maailma
kõige valjemad saundid, mis panevad võnkuma ka su sisikonna
varjatuima punkti, primitiivne muusika. Tuhanded noored hüplevad ses
tohutus müras meeletus rõõmus üles-alla.
Lähemalt ringi vaadates hakkab silma ka muid elemente, mida ühel suvalisel diskol vahest ei kohtaks. Keset tänavat on narkoletid, kust saab mõõduka tasu eest kõike – alates kanepist kuni palju kangema kraamini. Lettide ümber tiirutavad noormehed võilausa poisikesed, uhked relvad vööl.
Pidu kestab tavaliselt keskööst viie-kuueni hommikul. On aga ka ebaõnnega öid, kui politsei läbi astub. Sellest saavad pidutsejad teada tsikliga üles mäkke kihutavatelt taas suure tukiga poistelt, või siis saabub märguanne kaugemalt, näiteks ilutulestiku raketi kaudu. Valve on õiges favelas ööpäevaringne ja usaldusväärne.
Peo nimi on baile funk ja ainuüksi Rio de Janeiro osariigis pidutsevad noored selle nime all igas kuus 2000 kohas. Kogukonna funk’idele tuleb pidutsema vaid ühe favela rahvas. Noored peavad seda aga tihti igavaks – vabal ajal tahaks ikka muu rahvaga tuttavaks saada.
Teistesse faveladesse peoleminek võib ohtlik olla, sest mägedel tegutsevad narkogrupeeringud ja muud banded on tihti omavahel tülis ja kõigest vales kohas liikumine võib olla piisav ajend kallaletungiks. Lisaks vaesema klassi favelanoortele on baile fangil käik kasvav trend ka rikkurite ja keskklassi seas. Favela-spetsialist Altair de Assis on põhjuste osas skeptiline. “Nad otsivad narkootikume, odavat seksi alaealistelt tüdrukutelt või lihtsalt põnevust kriminaalsuse lähedusest,” arvab favelas üles kasvanud Altair.
“Seal on ju lõbus!” ütleb selle peale Wolfram Lange, sakslasest linnageograaf, kes uurib favelasid ja käib vabal ajal ka seal pidutsemas. “Ma käin seal muusika, tantsu ja inimeste pärast, nagu igal muulgi peol. Favela funk’id on kõige intensiivsemad peod, mida ma tean.”
Wolfram kinnitab, et temaga tullakse tihti lobisema, kohalikud on uhked, et gringo on nende peol. Narkoärikad näevad väljast tulnut potentsiaalse kliendina ja on seetõttu samuti sõbralikud.
Kaklusklubi ja õnneminutid
20–30 aastat tagasi olid popid n-ö koridoripeod, mille peaeesmärk oli hoopis kaklemine. Eri banded said seal pool-legaalsel moel auru välja lasta ja peksid üksteist kindlate reeglite raames, aga siiski üsna jõhkralt. Publik, peamiselt võitlejate neiud, vaatas asja ohutust kaugusest, ergutades lemmikuid. Osa õhtust kulutati siiski ka tantsule.
1990ndatel keelati nn koridoripeod ära (ja ajutiselt kriminaliseeriti baile funk üleüldse), aga vaba arengu puhul ma ei välistaks, et needki oleks võinud aja jooksul saada legaliseeritud nagu näiteks capoeira või samba.
Baile funk’idel tekkis 1990ndate alguses veel üks huvitav lisand: osa DJde bailedel hakkas rahvas juba poole peal igatsema peo viimast veerandtundi, mis möödus lausa orgastilises kollektiivses õnnetundes. Siis tantsiti intensiivsemalt kui senise öö jooksul, muusika oli veel vingem ja kogu baile funk’i võlu plahvatas erakordse energiaga.
1994. aastal seletas kontseptsiooni autor DJ Roniee Rap 15 õnneminuti saladuse ajakirjas Rio Funk ära: peo ägedaks lõpetamiseks miksis DJ kokku 10–15sekundised katkendid õhtu parimatest lugudest, hüüdis mikrofoni: “Nüüd viimased 15 õnneminutit!” ja lükkas megamiksi peale. Veel valjemini kui varem. Ra hvas hullus, edukas valem oli sündinud.
Mingil kujul on õnneminutid baile fankidel tänaseni. “Koridoribailedel” elasid pidutsejad viimase energia välja küll tantsupõrandal, aga üritusele iseloomulikult – kakeldes. Viimsedki turvamehed läksid selleks ajaks minema ja võitlustandril oli praktiliselt kõik lubatud.
Baile funk’i rahvusvahelised staarid
Muusikaliselt ei ole funk’iga siin suurt midagi pistmist, nimi on jäänud vanast ajast, kui Tim Maia ja co 70ndatel Riosse tõelist funk’i importisid. Praegune favela-funk levib ka Brasiiliast välja, seda tehakse näiteks Londonis. Baile funk’i kuningaks on DJ Marlboro, kuulsamad on ka Edu K, Bonde de Role, DJ Sany Pitbull ja DJ Sandrinho. MCdest on Euroopas juba veidi kuulsust kogunud Mr Catra, MC Tati Quebra-Barraco, MC Marcinho ja MC Deise Tigrona.
Lähemalt ringi vaadates hakkab silma ka muid elemente, mida ühel suvalisel diskol vahest ei kohtaks. Keset tänavat on narkoletid, kust saab mõõduka tasu eest kõike – alates kanepist kuni palju kangema kraamini. Lettide ümber tiirutavad noormehed võilausa poisikesed, uhked relvad vööl.
Pidu kestab tavaliselt keskööst viie-kuueni hommikul. On aga ka ebaõnnega öid, kui politsei läbi astub. Sellest saavad pidutsejad teada tsikliga üles mäkke kihutavatelt taas suure tukiga poistelt, või siis saabub märguanne kaugemalt, näiteks ilutulestiku raketi kaudu. Valve on õiges favelas ööpäevaringne ja usaldusväärne.
Peo nimi on baile funk ja ainuüksi Rio de Janeiro osariigis pidutsevad noored selle nime all igas kuus 2000 kohas. Kogukonna funk’idele tuleb pidutsema vaid ühe favela rahvas. Noored peavad seda aga tihti igavaks – vabal ajal tahaks ikka muu rahvaga tuttavaks saada.
Teistesse faveladesse peoleminek võib ohtlik olla, sest mägedel tegutsevad narkogrupeeringud ja muud banded on tihti omavahel tülis ja kõigest vales kohas liikumine võib olla piisav ajend kallaletungiks. Lisaks vaesema klassi favelanoortele on baile fangil käik kasvav trend ka rikkurite ja keskklassi seas. Favela-spetsialist Altair de Assis on põhjuste osas skeptiline. “Nad otsivad narkootikume, odavat seksi alaealistelt tüdrukutelt või lihtsalt põnevust kriminaalsuse lähedusest,” arvab favelas üles kasvanud Altair.
“Seal on ju lõbus!” ütleb selle peale Wolfram Lange, sakslasest linnageograaf, kes uurib favelasid ja käib vabal ajal ka seal pidutsemas. “Ma käin seal muusika, tantsu ja inimeste pärast, nagu igal muulgi peol. Favela funk’id on kõige intensiivsemad peod, mida ma tean.”
Wolfram kinnitab, et temaga tullakse tihti lobisema, kohalikud on uhked, et gringo on nende peol. Narkoärikad näevad väljast tulnut potentsiaalse kliendina ja on seetõttu samuti sõbralikud.
Kaklusklubi ja õnneminutid
20–30 aastat tagasi olid popid n-ö koridoripeod, mille peaeesmärk oli hoopis kaklemine. Eri banded said seal pool-legaalsel moel auru välja lasta ja peksid üksteist kindlate reeglite raames, aga siiski üsna jõhkralt. Publik, peamiselt võitlejate neiud, vaatas asja ohutust kaugusest, ergutades lemmikuid. Osa õhtust kulutati siiski ka tantsule.
1990ndatel keelati nn koridoripeod ära (ja ajutiselt kriminaliseeriti baile funk üleüldse), aga vaba arengu puhul ma ei välistaks, et needki oleks võinud aja jooksul saada legaliseeritud nagu näiteks capoeira või samba.
Baile funk’idel tekkis 1990ndate alguses veel üks huvitav lisand: osa DJde bailedel hakkas rahvas juba poole peal igatsema peo viimast veerandtundi, mis möödus lausa orgastilises kollektiivses õnnetundes. Siis tantsiti intensiivsemalt kui senise öö jooksul, muusika oli veel vingem ja kogu baile funk’i võlu plahvatas erakordse energiaga.
1994. aastal seletas kontseptsiooni autor DJ Roniee Rap 15 õnneminuti saladuse ajakirjas Rio Funk ära: peo ägedaks lõpetamiseks miksis DJ kokku 10–15sekundised katkendid õhtu parimatest lugudest, hüüdis mikrofoni: “Nüüd viimased 15 õnneminutit!” ja lükkas megamiksi peale. Veel valjemini kui varem. Ra hvas hullus, edukas valem oli sündinud.
Mingil kujul on õnneminutid baile fankidel tänaseni. “Koridoribailedel” elasid pidutsejad viimase energia välja küll tantsupõrandal, aga üritusele iseloomulikult – kakeldes. Viimsedki turvamehed läksid selleks ajaks minema ja võitlustandril oli praktiliselt kõik lubatud.
Baile funk’i rahvusvahelised staarid
Muusikaliselt ei ole funk’iga siin suurt midagi pistmist, nimi on jäänud vanast ajast, kui Tim Maia ja co 70ndatel Riosse tõelist funk’i importisid. Praegune favela-funk levib ka Brasiiliast välja, seda tehakse näiteks Londonis. Baile funk’i kuningaks on DJ Marlboro, kuulsamad on ka Edu K, Bonde de Role, DJ Sany Pitbull ja DJ Sandrinho. MCdest on Euroopas juba veidi kuulsust kogunud Mr Catra, MC Tati Quebra-Barraco, MC Marcinho ja MC Deise Tigrona.