TEEB ENDALE LOENGUPIDAJANA SUUREPÄRASELT PROMO: Peter Greenaway “Sõpruses”. Marko Mumm /EPL

Kolmepäevase Tallinnas esinemise jooksul heitis Peter Greenaway õhku küsimusi ja provokatsioone, mis olidki tähelepanu püüdmiseks, teisalt olid need tema kui ärritava lektori kaubamärgid.

Sharlataan või geenius

Usutavasti on filmitegelasi, kelle arvates Peter Greenaway looming ja väljaütlemised on sulaselge šarlataansus. Teiste arvates on ta geenius. Olles küll särav lektor, unustab ta end põhitõdesid vahel tüütult korrutama, et kino peab vabanema kaadri türanniast, et kino suri 31. septembril 1983, kui esmakordselt võeti maailma elutubades kasutusele TV-pult jne. Viimane on naljakoht omaette, kuna 31. septembrit teatavasti pole olemas. Kas vanameistri iroonia või apsakas? Tema väide, et iga meedium peab end pidevalt taasleiutama, on kuldaväärt ja “Võitleva kino” (“Cinema Militants”) seisukohalt õigustatud, kuid siit paistab selgesti välja kommertslik uut ja vaheldust nõudev printsiip.

Greenaway lause, et Bill Viola on 10 korda parem kui Scorsese on meelitav videokunstnike kõrvadele, kuid jäävad arusaamatuks võrdlemise reeglid. Esimene on tõesti hea videokunstnik, kelle taustaks kujutava kunsti kontekst oma arengute ja ajalooga, teine filmitegija. See on nagu lähedaste spordialade võrdlemine: kas vettehüppaja on parem kui ujuja. Milles? Võistluskeskkond on mõlemil vesi. Nagu Violat ja Scorseset ühendab ekraan.

Selgemaks sai minu arvates Greenaway kuuluvus kunstnike ja genuiinsete novaatorite kategooriasse, kes ammutab julgust ja jõudu peale andekuse ja intellekti enda kõrvalseismisest ning loomingulise kuuluvuse marginaalsusest. Ta on tulnud kujutavast kunstist, olles filmis veidi võõras, nähes filmi abivahendina oma erisuse tõestamisel. Teda ei seo tsunfti truudusvanne ja päranditaak. Tänu oma loomingu atraktiivsusele, isiku jõulisusele, õnnestub tal köita lakkamatult tähelepanu ning truu produtsendi abil jätkata avantüürina tunduvat jutustava filmikunsti lõhkumist.

Pole vähetähtis seksi- ja surmateema järjekindel ekspluateerimine, mille filmikeelde panekul osutuvad alasti kehad vältimatuks mänguelemendiks. “Padjaraamat” on lausa softporno piirimail. Tõsiseltvõetava pornofilmi tegemine olevat Greenawayl lähiajal isegi plaanis.

Jutustuslikkuse ja kaadri türannia vastane

Jutustuslikkus ongi Greenaway arvates filmikunsti häda, et piltidega püütakse tõlkida kirjapandut. Filmikunst olevat vaid 19. sajandi ilukirjanduse jätk, ta ei ole visuaalseks muutunud. Kuulsamad Harry Potteri ja “Sõrmuste isanda” filmid on seesama kirjanduse tõlkimine pildiridade keelde, väitis Greenaway. Millest järeldub, et tema on õigemal teel, tegeldes kaadri  ja narratiivi lõhkumisega. Aga kas näiteks eksperimentaalfilm ja videokunst pole sellega tegelnud juba aastakümneid?

Greenaway varasemaid filmieksperimente vaadates, kuuldes teda toetumas Marcel Duchampile ja John Cage’ ile, saab tema määratlemine lihtsamaks – tegu on kontseptuaalkunstnikust filmitegijaga, kes on järjekindlalt tegelikkust audiovisuaalvahenditega de- ja rekonstrueerides püüdnud leiutada oma keelt. Greenaway on jõudnud süstematiseerimis- ja viitamismaanias piirini, et “Tulse Luperi kohvreid” võikski lugeda Duchampi “La Valise’ i” taastulekuks. Duchamp’ i “Kohvri” mõju ta kinnitaski.

Suund uutesse meediatesse

Greenaway kunstnikutaust ei tähenda, et ta vist oskab maalida ja joonistada (igatahes ta õppis seda 4 aastat), vaid et eelmise aastasaja kunstiajalugu on teda oluliselt puudutanud oma eksperimentide ja konventsioonimurdmistega. Erinevate kunsti-ismide, innovatsioonide, reeglistike, deklaratsioonide vaheldumine on tema hariduse dünaamiliseks taustamaastikuks.

Filmivaldkonda peetakse teatavasti konservatiivsemaks kui näiteks kujutavat kunsti, mis on mõistetav selle suurema publiku- ja ressurssiseotuse tõttu. Kui on juttu uutest meediatest, interaktiivse filmi ja multimeedia segunenud vormidest, olevat just filmikoolides neid raske õpetada, sootuks kergem kunsti- ja disainikoolides.

Uute vormide puhul, mida Greenaway’gi taotleb, olevat rohkem tegu reeglite murdmise kui olemasolevate reeglite õppimisega ja selles mõttes on autori võim ja iseseisvus nende projektide puhul hoopis suurem. Filmitegija sõltub küllalt palju tootmismasinavärgist, mis on kindlasti massiivsem mistahes kunstniku teostusvahenditest ja -keskkonnast. Filmi mõju auditooriumile on seevastu suurem kunsti omast.

Suurprojekt

Greenaway opus magnum “Tulse Luperi kohvrid” on mahu seisukohalt gigantomaanlik. Pildiliselt iseloomustab seda kuhjatus ja tükeldatus, mida eksperimentaal- ja videokunstis ammu nähtud. Igatahes tervikuna hea õppematerjal ja näide cross-media projektist (film, TV, netikeskkond, DVD-d, raamatukogu), et üks sisu on laotatud erinevatesse meediakeskkondadesse ja need täiendavad üksteist.

Greenaway meistriklass “Sõpruses” oli ammendav ja külluslik, mistõttu kardan, et enam ei saaks teda seminarile kutsuda, kuna tal ei oleks midagi lisada. See ongi radikaalide ja suurte jutumeeste häda, et publiku jätkuvaks kütkestamiseks on vaja uute üllatustega lagedale tulla.

Peter Greenaway näitus “Tulse Luperi joonistused” on Tallinna Kunstihoone galeriis avatud 30. jaanuarini.

Tulse Luper

Tema viimased nn filmid võivad ju näida tüütud, kuid Greenaway meistriklass oli konkurentsitult huvitavaim asi, mida ma viimasel ajal näinud olen. Rohkem kui rezhissöör, võibolla isegi rohkem kui kunstnik, on Greenaway visionäär, ideoloog ja kontseptualist - võrdlemisi täpne tänapäeva vaste Marcel Duchampile - ning lisaks kõigele veel suurepärane kõnemees. Enamvähem kõik, millest ta rääkis, peaks traditsioonilise (sh traditsioonilise art house) kino austajaid shokeerima ja vihale ajama. Ses kontekstis on täiesti mõistetav ka tema poolt esitatud võrdlus, et kino on (kujutava kunsti, kuid ka kirjandusega võrreldes) jäänud oma arengus pidama kuhugi kubismieelsesse aega.

See on muidugi paratamatu. Film on kallis, vastutusrikas, töömahukas, aeglane, kollektiivne jne meedium - tõeline dinosaurus (kes Greenaway järgi peaks olema juba surnud või suremas). Paradoks on selles, et dinosaurus (kusjuures kuubis) on ka “Tulse Luper kohvrite” triloogia. Pealekauba on see film nii sisu- kui ka vormiliselt - ja ma arvan, et kõik, kes seda näinud on, siinkohal minuga nõustuvad - täielik hullumeelsus. Absoluutne, totaalne, täielik hullumeelsus.

Ometi on see kõik veel täiesti köömes kogu Tulse Luperi projekti mastaabi kõrval, mis peab lõppkokkuvõttes endas hõlmama riiulitäite kaupa filme, telesaateid ja raamatuid, kujutavat (sh arvutult arvutipõhist multimeedia-) kunsti ning mida kõike veel. Kõige selle kallal pidavat töötama üle 300 rakukese üle kogu maailma, ja nende arv üha kasvab, kuna Greenaway värbas huvilisi ka Eestist (nagu ta teeb seda kõikjal üle kogu maailma, kus oma rõõmusõnumit levitamas käib). Ja otse loomulikult peaks see projekt tänu oma inertsile enamvähem pidurdamatult jätkuma ka selle algataja kahetsusväärse surma puhul. Niisiis on tegemist täieliku maailmavallutuse kavaga, mille kõrval mõne “Tulse Luperi” kaubamärgi all välja tuleva toote kvaliteet on kahtlemata kukepea.

Mida arvata? Pakun, et seda tuleks hinnata kontseptuaalse kunsti viimisena täiesti uuele tasemele - mastaapideni, kuhu see kunagi varem pole küündinud. Lisaks sellele on Greenaway aga üks esimesi “põrunuid”, kes kõige laiema positsioneerimise (tema ambitsioon on nimelt tungida peavoolu), ristturunduse jms-ga hõlvab (suuresti veel olematut) digitaalset kuvandipõhist kultuuriturgu. Lisame siia veel kogu asja maailmavallutusliku ning kvaasireligioosse aspekti - fiktiivne Tulse Luper on Greenaway alter ego, mis kirjeldatud plaani järgi peaks (sümbol-ökonoomika valdkonnas) muutuma praktiliselt surematuks - ja pilt saab pehmelt öeldes intrigeeriv.

ERKKI LUUK