Filmi ja video piiril
Vale oleks väita, et tänu massilisusele on saasta rohkem – saasta protsent tundub olevat konstant. Rohujuure tasandil on hea, et palju tegeletakse, inimestel avaneb võimalus oma loovust avastada, väljendada ja areneda palju kergemini kui raskel tselluloidfilmi, tahvelmaali ja pronksivalu ajastul. Tehnoloogia annab võimaluse asja alati väärtuslikumaks töödelda ka siis, kui algne idee ja must materjal just väga hiilgavad ei ole. Noored, mittekodanikud, puuetega inimesed ja teised riskigrupid kõnnivad kaameratega ringi selle asemel, et enesetapumõtteid hauda. See on hea, seda enam, et tulemiks on ühtelugu huvitavad asjad.
Animatsiooni hulk on plahvatuslikult kasvanud. Rohkem tundus olevat ilma story’ta videokunsti tüüpi animatsiooni. Omaette kategooriana võiks vaadelda eelnevatest totaalselt erinevat digitaalset abstraktsionismi, kus puudub igasugune juhuslikkuse võlu ja mida perfektselt esindas John Grzinich.
Mängufilmi esindas aasta film „Agent Sinikael“, ülejäänud näidised pärinesid valdaval pedast ning noorfilmist ja on käsitletavad stiilipuhta amatöörfilmina. Rahva seas oodatuks osutus Aivar Palumäe rahvuslik suurfilm „Imes marmor vahvlit“, mille kohta keegi publiku seast ütles tabavalt, et kui sealt ka kõik porno ära võtta, jääks järele ikka ainult porno.
Dokumentalistika valdkonnas sundis end vaatamata pikkusele vaatama Meelis Muhu „Meeleavaldaja“ Sillamäe vanemast daamist, kelle hobiks on meeleavalduste korraldamine ja muul kombel rõhutute õiguste eest võitlemine. Üllataval kombel ei ole tegemist kibestunud inimesega, vaid alati naeratava ja parasjagu eneseiroonilisegi tüübiga. Väga põnev leid oli ka rootsi-eestlase Bie Erenurmi filmis esitatud vanapaar, kes tegeles tavapärase eesti taluelu kõrval omalaadse naivistliku fetišismiga, nimel oli proual kombeks end nõiamooriks riietada ja sel viisil nii oleme- kui intiimasju ajada.
Samalt autorilt oli ka üks vähestest direct action’i dokumentatsioonidest – „Washing me – Washing you“. Erenurm oli ehitanud kaubanduskeskusse hiiglasliku televiisori, milles ta ise koos oma koeraga moodustas live-saate alasti pesu pestes. Reality show’d on kunstis ka varem tehtud, kuid oli siiski mõjus.
Omaette klassi moodustasid Non Grata enda tuttuued asjad. Ja see ei ole tõesti see koht et Sobolev kiidab jälle sõpru, ka teised vaatajad leidsid, et nongratakad on jõudnud uue kvaliteedini. Nende töödesse oli tekkinud mõtteselgus ja huumor, mida varem pole täheldatud. „Nähtamatute kunst“ andis geniaalse ülevaate rühmitusest ja võiks olla eeskujuks igaühele, kel soov teha imalusevaba promofilmi. Taje Tross liigendas tavapärase Non Grata performance’idokumentatsiooni tummfilmiks „Elas kord…“, asetades nii tegevuse üldarusaadavasse ja –filosoofilisse muinasjutukonteksti. Olle Mayeri ja Peeter Alliku diloogia ühiskonna vägivallast üksikisiku kallal oli sisukas, kohutavalt naljakas ja bad movie selle sõna kõige paremas tähenduses.
No ja loomulikult esitleti ka väga suurepärast programmi Viljandi tegijatelt, aga kuna Liivrand keelas mul ära lähikondlaste kiitmise, siis ma sellest pikemalt ei räägi.
