Hans Trassi artiklikogumikust “Hellrange loodus ja inimene” saab muu hulgas lugeda loodusemehe tähelepanekuid suvest, mil Taevaskojas filmiti “Viimset reliikviat”. “Looduskaitsealad, meie kaunid maastikud pole mõeldud Hiina müüri taha konserveeritud saartena [–]. Ei oska ennustada, milline saab olema selle filmi kunstiline tase. Aga üks on kindel – sinna jäädvustatakse mitmed Eesti kaunid loodusvaated,” kirjutab Trass. 

Hiljuti Itaalias sattusin Castellana koobastesse, stalagmiitide ja stalaktiitide vahele. Seal, kus iga tilk tilga haaval tekkinud skulptuur sureb, kui ta tipp ära murdub, on aegade jooksul üles võetud suur hulk filme ja turistidele saab neist nüüd lugusid vesta. Sealsamas piinatud hingede moondunud nägusid meenutavate kiviskulptuuride vahel on isegi õudusfilmide festivali peetud. Eestist tulnule näib see muidugi elevandi lubamisena portselanipoodi – oleme ju harjunud sellega, et toosama looduskaitsealune Taevaskoda on (ennast)imetlevate turistide poolt nimesid ja numbreid täis uuristatud – Castellana koobaste kivipurikad oleks Eestis vähem kui saja aastaga ilmselt taskutes laiali tassitud. Kultuuri küsimus. 

Hea on siiski teada, et Eesti unikaalset loodust lisaks kohalikele filmitegijatele ka üha rohkem Euroopas tähele pannakse – möödunud suvel filmiti Matsirannas “Polli”, hiljuti lõppesid Norra filmi võtted Põhjarannikul. Lisaks tuntuse kasvule on mündil ka praktiline külg – Kalvi mõis pääses pankrotist, Varbla vallas sai kohalik rahvast tööd ja leiba.