Florence and The Machine “Lungs”
Kui Florence’i laulusõnad oleks kirjaniku tekstid, siis ta peaks Kulkalt arvuti ostmiseks stipendiumi küsima, sest ära ta nendest ei elaks. Mõistagi jääks ka stipendium saamata. Kui aga panna sinna juurde muusika ja kogu juurdekuuluv etendus, muutub tema töö selliseks, et vaid Michael Jackson suutis oma surma järgselt teda briti albumimüügitabelis esimesest platsist eemal hoida. Aga, egas kirjanikud ei olegi muusikutega ühel pulgal. “Kopsud” on tema depressiivne debüütalbum, mis esitab katastroofilise stsenaariumi maailma peagi tabavast tuberkuloosiepideemiast, millest väljuvad elavatena vaid vanainimesed. 13 laulus harutab Florence lahti loo, kuidas ellujäänud gerondid otsivad võimalusi inimkonna edasikestmiseks ja see õnnestub neil viimaks veel välja suremata metsloomi doonororganismidena kunstviljastades.
Viimase mõtlesin tegelikult välja. Florence’i lood kasutavad fantaasiat vähem. Tema lood on väljamõeldised näiteks poisist, kes valmistab kirste, või kuidas mees ja naine tülitsevad ja nende voodi põleb. Lugude dramaatiline jõud jääb igatahes küsitavaks. Eelkõige kerkib tõrkeid aga hoopiski tema häälega, see hääl ei jõua kuhugi. Ei hirmuta, ei võrguta, ei kummasta, ei tee nalja, ei tee aupaklikuks ega kodeeri muidu hõlpsaid lugusid ka kahemõttelisemaks. Ta hääl on hoolimata mõningatest ettevõetavatest viguritest jäik ja kitsaste piiridega või siis väikese ettekujutusega, kui lubate. Ja täpselt samade meloodiatega, samade sõnade ja pulstiliku tooniga julgeks ma teile siit lubada OK meelelahutust, kui laulaks ehk keegi teine. Aga otsustage ise. 5
