Flying Lotus “Cosmogramma”

Flying Lotuse nime taga seisva 26aastase California produtsendi Steve Ellisoni poole on rahvusvahelise muusikapressi poolt viimase kolme-nelja aasta jooksul saadetud väga harvade eranditega vaid positiivset vastukaja. Ja toimetades teadlikult omavoliliselt, võin väita, et trooni, mille oma viimase plaadiga end instrumentaalhiphopi keisriks krooninud ja sealsamas manala teed läinud J Dilla tühjaks jättis, on Flying Lotus nüüd enese tarbeks nõudnud. Seda trooni ehitab ta selle plaadiga veel suuremaks ja võtab sinna alla muid väiksemate žanrite toolikesi.

Flying Lotuse sõnul on ta just nüüd oma kolmanda plaadiga suutnud selliseid helisid masinatest välja keerata, millest ta varem vaid unistanud on. Muidugi, kui teil ei ole varem olnud suurt pistmist eksperimentaalmuusikaga, siis võite teda kuulates mõelda, et salvestamisel on läinud midagi viltu, instrumendid ei ole sünkroonis ja kusagilt on muusika sisse tulnud igasugu signaalid ja piiksud. Ärge muretsege, mu daamid ja härrad, see on enamasti meelega tehtud, igasugused häired ja tagurpidikeeramised on tänapäevamuusika loomulik osa. Kujutage ette, et teil mängib harfikontsert raadios ja siis teie raadio hakkab paralleelselt vastu võtma satelliitide kadumaläinud signaale, mingeid aafrika trumme, kosmosejaama vestlusi maapealse jaamaga jne. Ühesõnaga, mingi kuradi prügi tuleb ja segab teie hästi struktureeritud harfikontserti. Kas pole tore?

Kogu see kammaijaa krabiseb ja sahiseb kui katkikulunud vinüülplaat, ei-tea-kust üles nopitud biitidest põhjad mütsuvad ja kõik see funktsioneerib, muutumata müraks. Vastupidi – see on isegi eriliselt mõnus ja Flying Lotus lausa rahustab. Nii... omal moel. 8