Friigifilm: Loojuv päike tilkumas mõõgateralt

Yukio Mishima on öelnud: “On ainult kaks asja, mis teevad mehe seksikaks – need on munder ja mask.”

Paul Schra­deri film “Mishima: ühe elu neli peatükki“ ebakonventsionaalse elukäigu ning sama ebakonventsionaalsete eetilis-moraal­sete tõekspidamistega samuraist ja kirjanikust algab jõulise montaažiga end omadisainitud mundrisse riietavast Mishimast. Üheks hetkeks viirastub seal ka üks kolmas sõna, mille soovib Schrader austusavaldusena Mishima lausele lisada. See sõna on “surm” ning selle mõttekäigu geni­aalsele lihtsusele on režissöör andnud hävituslenduri hapnikumaski kuju.

Ega ei kujutakski ette, et eelmise sajandi ühest suurimast elus ja kirjanduses praktiseerinud moralistist teeks filmi keegi teine kui üks suurimaid kinos praktiseerivaid moraliste. “Taksojuhi” stsenarist, “Võõrad Veneetsias” ja “Dominion Excorcisti” režissöör Schrader ei vii selle filmiga läbi mitte midagi kergemat kui ritu­aalse seppuku. Õigemini, ta on seppuku’t sooritava samurai sõbraks, kes seistes lõpuni tema kõrval, peab ainsa ja vaheda mõõgalöögiga vabastama oma kaaslase aeglase ja piinarikka suremise agooniast. See on austusväärseim ja vastutusrikkaim tegu, mis samuraile osaks võib saada.

Film on mehine, ülev ja teeb nõrgad tuge­vaks ning tugevad veelgi tugevamaks.

Isegi Philip Glassi muusika, mis mind kinos tavaliselt ärritab, mõjub siinkohal sakraalselt.

2. augustil kl 21 kinos Artis
9. augustil kl 21 Cinamoni keskuses