Ji. Pärnu, 2008. 112 lk
Fs-i kogu “Alasti ja elus” lugedes meenus mulle paaril korral
“Saatja aadressi” (1972) aegne Paul-Eerik Rummo. Tema argine,
kõrgluulest tüdinenud otseütlemise taotlus. On muudki sarnast,
näiteks nn kodanikuluule plaanis. PER selgitab, miks ta N. Eestist
ära ei põgene, fs põhjendab, miks ta sõbrad Eesti
Vabariigist lahkuvad. Mõlemat luuletajat tabavad selgusehetked
rõhutatult argises situatsioonis, ühte jalgade, teist hammaste
pesemise juures. Mõlemad luulendavad enesetappu – ja just siin
tuleb ilmsiks nende põhimõtteline erinevus. Ja fs-i eripära.
PER on kirjutanud teemal “Miks ma ennast ära ei tapa” eesti
ühe lühima luuletuse: “Ei taha.” Ometi manifesteeritakse
selles luuletuses midagi võimsat, selles kuulutatakse inimese n-ö
metafüüsilist suveräänsust. Sest tahe on kahtlemata
täiesti ebamateriaalne nähtus. Fs-i luuletus “2005”,
millega luulekogu avatakse, manifesteerib vastupidist: inimese keha
ülemvõimu. Enesetapp jäi ära, sest ei õnnestunud
kehast jagu saada. See lebab etteheitvalt põrandal. Fs-i persona poetica
on keha vang, õitseb äraspidine kehakultus. Kogu ta luulemenetlus
seisneb meta redutseerimises ja füüsilise esiletoomises.
Ütlen ausalt: kui sellega ei kaasneks parajat sarkasmiannust ja
eneseirooniat, siis läheks asi igavaks. Aga nüüd vaata et ei
lähegi.
Võib näiteks jälgida, kui maaliliselt
taandab fs luulesse kippuvat metafüüsikat kehalisuseks.
Armastus redutseerub kehanõredeks (lk 31) või sisikonna
väljaoksendamiseks (lk 37), kurbus koguneb organismis nagu väljaheide
(lk 102). Radikaalselt taandatakse luuletaja-kuvandit: ta on lihtne mees,
reality show jobu, naha ja karvadega kaetud sittuv keha (lk 63). (Mõni
Mihkel Veske keerab hauas ringi, kui sellest kuuleb!) Luulekogus valitsevad
ülikehalised aistingud, eeskätt valu ja külm. Ja on
ootuspärane, et eriti sarkastilise ja õudustäratava
kehana ilmub jumal – puhtfüüsiline tont (lk 55).
Olles ise nohik, on radikaalsus kirjasõnas mind alati paelunud.
Seepärast küsin, mida see fs-i meeletu kehavaevade, vere ja
külmetamise, linnakividel roomamise ja trotsliku vastupanu ning alanduse
eepos tähendab? On see sotsiaalse närviga vasakluuletaja igihaljas
luulemaastik?
Kindel minek, mida iseloomustavad
märksõnad nagu võõrandumine, eksistentsiaalne
äng, kaastunne kapitalistliku süsteemi ohvrite vastu (vaesus,
peksmine), fašismi- ja rassismiohu haistmine, anarhilised
mässuvormid (poliitikavaen, rock’i-kultus) jms. On see lihtsalt
eestipärase vanglaluule uus versioon nn vabas ühiskonnas?
(Kehatürm kui sotsiaalsete pingete treffpunkt.) Või tuleks fs-i
luulemasina peaaegu et fanaatilist asketismi ainete ja väljendusvahendite
valimisel tõlgendada hoopis teisiti, suunas, mida ilmestab autori
ennastsalgav palverännak The Sisters of Mercy jälgedes. (Teame ju,
kui ohtlik on tänapäeval reisida!) Teisisõnu: kui palju on
selles sugestiivses kehaluules siiski (varjatud? paratamatut?)
metafüüsikat, kui palju on fs-is IHS-i?
