Fuckin’ normal!
Polnud halb kontsert. Neis žanripiirides, mis Bryan Adams on endale
vabatahtlikult kehtestanud – armastusest vestvad rock-ballaadid –, mõjub ta oma
kergelt kähiseva hääle ja poisikeseliku imagoga trubaduurlikult ja vahetult.
Seega loomulikult ehk veenvalt.
Mind aga jäi kontserdi lõpul painama
küsimus, kas Adams on sellise suurusjärgu staar, nagu ta meil välja reklaamiti.
Miks Bruce Springsteeni jaatavad intellektuaalid teda kuuldes nina kirtsutavad?
Jah, Adams ei karju oma häält laval ära. Jah, Adams ei hüppa laval ringi nagu
üleskeeratud jänes. Jah, Adams ei tilgu kontserdi lõpul higist. Kuid mis
näitajad need on?! Kas pole Adams siiski lihtsalt üks tuntumate hulgast, keda
ammu konveieriks muutunud rock-muusika masinatoodang meile pakub? Või ainult
Eestile ebasõbraliku suurriigi muusikaline atašee, kes peab meeldima kõigile
ehk siis mitte kellelegi? Kui Raul Palsner veel laulaks, saadaks selle
vastuvisiidile.
Ärge mõistke mind valesti. Mina ei ole Adamsile tormi
jooksev fänn, minu jaoks on see kanada kitarriga kutt eksisteerinud rohkem
lüürilise filmimuusika autori kui soft-rock’i staarina. Et ütled Adams ja
mõtled automaatselt “Robin Hood”. Filmimuusikat ei peeta teatavasti eriti
tähtsaks, kui ta pole just superstaari kirjutatud. Räägin Adamsi ambivalentsest
positsioonist rock’ihierarhias üldisemalt. Ühelt poolt on Adams kümnekonna
kuulsaks saanud sugestiivse love-song’i autor. Kui kerge on ümiseda “Please
forgive me …”. Teisalt ei päästa hardrock’ilikud bassikäigud tema lauludest
lauludesse tüütult korduvaid ilutsevaid meloodiakäike. Laulust laulu sama
tunne. Nagu alkoholivaba õlle puhul: jood ja jood, suus on õlle mekk, aga purju
ei jää.
Kuid kaasalaulev publik sai katarsise, ja see on asja juures
peamine. Adamsi laulud kõnelevad elu helgemast poolest ega ehmatanud kedagi oma
sotsiaalse sõnumi või anarhismiga nagu Rammstein või isegi Depeche Mode, kelle
esinemist saatsid sosinad narkootikumidest ja suitsiidikalduvustest. Pärast
lõppu mindi käsikäes koju ja ülejärgmisel päeval ei meenutanud kontserti
enam keegi.
Until next time.