Füüreri igaveses varjus

Harry Liivrand vaatleb filmiajaloo elava pioneeri ja müüdi, juubilar Leni Riefenstahli elu ja teoseid, mis väljendavat kõige kunstipärasemalt natsionaalsotsialistlikku esteetikat.

Sel suvel otsisin ma Leni Riefenstahli aadressi hasartselt nagu Efraim Zuroff süütõendeid Harry Männili vastu. Erinevalt Zuroffist leidsin, mida otsisin. Just siis, kui olin lootuse kaotanud, leidsin Riefenstahli maja üles. Kusagil Baieris, kusagil Pöckingis.
Riefenstahli kuulsad memuaarid, mis pärast ilmumist 1987. aastal kohe bestselleriks muutusid, ostsin ma aga aasta varem Müncheni Haus der Kunsti raamatupoest. Ostupaik särises personaalsest kohamütoloogiast: Riefenstahl oli üks selle Kolmanda Reichi megalomaanilise kunstihoone avapidustuste aukülalisi. Ja selle sündmuse viimaseid elusolevaid tunnistajaid. Kui palusin Riefenstahli sekretäril telefonitsi temalt järele küsida, mida Riefenstahl praegu arvab Haus der Kunsti neoklassitsistlikust arhitektuurist, sain vastuseks: “See on ilus maja.”
Nii lihtne, nii otsekohene vastus. Muidugi, antiiktemplit meenutav Haus der Kunst on unisoonis ideaalset mehekeha kujutavate antiikskulptuuridega, keda tuletavad meelde Riefenstahli fotodelt ja filmikaadreist tuttavad ülevates poosides füüsiliselt täiuslikud alasti atleedid. Jumalikult ilusad, oma jõust ja sarmist teadlikud kangelased.
Kahe aasta eest avaldas Riefenstahl järjekordse memuaarteose “Fünf Leben” (“Viis elu”). Siiani korraldab ta planeedi Maa eri mandritel oma fotonäitusi. Tema filmid “Triumph des Willens” (“Tahte triumf, 1934– 35) ja kaheosaline “Olympia” (“Olümpia”, 1936–1938) kuuluvad uuendusliku kinodokumentalistika kullafondi; Berliini olümpiamängude filmi näidati Tallinnas viimati detsembris 1998.
1970. aastatel pani Riefenstahl maailma endast kõnelema fotoraamatuga “Viimased nubad” Sudaani neegerhõimudest (esimesed fotod ilmusid Sternis 1969). Isegi fotograafi elulugu vastuvaidlemist välistava maniakaalsusega lahkav Susan Sontag (“Riefenstahli rehabiliteerimine on kurioosne ja õigustamatu /…/ ühelgi teisel fašistiks hakanud loovisikul ei ole nii õpetlikku elukäiku kui temal,” kirjutas Sontag 1974) nimetas teost “kahtlemata viimaste aastate rabavaimaks fotoalbumiks”. Albumi eest pälvis Riefenstahl muide esimese välismaalasena Sudaani passi. Seitsmekümne esimesel eluaastal hakkas Riefenstahl tegelema allveefotograafiaga, vormistades ülesvõetu hiljem suurepäraseks fotoalbumiks korallidest.
Riefenstahl värvib endiselt huuli ja kulme. Jumestusega liiale ei lähe. Fotodel näeb ta välja vana, võluva ja ilusa naisena, kes petab oma sünniaastat ega näi – eelmisel aastal toimunud lennuõnnetuse kiustegi – midagi teadvat haigustest. 22. augustil saab Leni Riefenstahl 100aastaseks.
Eesti Entsüklopeedias Riefenstahlist artiklit ei ole. Miks? Piinlik lugu.

LENI RIEFENSTAHL ASUTAS oma tänini tegutseva filmifirma 1931. aastal. Kui seisan ta maja lävel, loen ma postkasti tagasihoidlikult sildilt “L. Riefenstahl Produktion”. Lävepakule postkasti alla on postiljon toonud pakke New Yorgist, kus ta kunagi Andy Warholil külas käis, Londonist, kust tuli Riefenstahlile külla Mick Jagger, ja Berliinist, kus möödusid tema elu high society aastad, just sel aadressil. Postitemplid on kolm nädalat vanad. Uksekella helinale ei vasta keegi. Maja aknaid katavad valged ribikardinad, vaid esimese korruse kontoriaknad on katmata. Spartaliku tagasihoidlikkusega sisustatud kontoris pole muud peale kolme arvuti.
Maja asub keset metsa. Ta peaaegu ei paista välja tihedalt kasvavate puude tagant. Krundi reljeef on vahelduv ja maja ise asub justkui orus, kuhu läbi poolläbipääsmatu tihniku laskub trepp. Majesteetlikud tammed heidavad trepile varje ja päikesepoolsel terrassil vedeleb kastmisvoolik poosis, nagu oleks keegi hetk tagasi katkestanud lillede kastmise. Kui vaatan terrassilt üles ja kõrvale, ei näe ma ühegi naabri maja. Ainult müstiline loodus, Berg und Tal. Nagu panteistlikud hiiglased, kellega kinolinal võitles elu ja surma peale habras tütarlaps. Väga tihti kehastas viimast Leni Riefenstahl.
Riefenstahli, endise mägisuusataja ja populaarse moderntantsija tegidki saksa keeleruumis 1920.–30. aastatel tuntuks osatäitmised tüüpilistes saksa-austria romantilistes nn mägifilmides. Peategelased seisid vastakuti loodusjõududega, olles sunnitud lootma ohtlikus olukorras ainult omaenda tarkusele ja musklijõule. 1931 debüteeris Riefenstahl ise dramaatilise mägifilmi “Das blaue Licht” (“Sinine valgus”) lavastajana, mängides ühtlasi naispeaosa. Kui “Das blaue Licht” järgmisel kevadel esilinastus, pidasid saksa filmikriitikud seda viimaste aastate parimaks kodumaiseks filmiks.
Hitler sattus sellest vaimustusse.

JÄRGNEV PEAKS NÜÜD olema poliitiliselt korrektne peatükk Saatana ja Ilupreestrinna omavahelise lepingu sõlmimisest, mille järelmõju Riefenstahli sõjajärgses retseptsioonis on määrava tähtsusega. Võimu mõju on tuntav siis, kui rakendatav esteetika jäigastub normide koguks, reeglistikuks. Riefenstahli ainus reegel on iluprintsiip, juba algusest peale, juba enne füürerit. Juba enne Kolmanda Reichi rahvuspoliitikat.
Mulle näib, et seda unustatakse Riefenstahlist rääkides liiga sageli.
Nii nagu Stalin pidas ka Goebbels filmikunsti kõige tähtsamaks kunstiliigiks ja uueks meediumiks masside propagandistlikul mõjutamisel ning oma ideede propageerimisel. Kuid see hoog, jõud ja karisma, mis Stalini kommunismiutoopiat massidele jaburate muusikaliste komöödiate vormis serveeris, vapustas sakslasi dokumentaalfilmi kindlates raamides, natsionaalsotsialismi vitaalsus “Tahte triumfis” oli ettekavatsetult hüpnotiseeriv. Riefenstahl töötas “Tahte triumfi” kallal seitse kuud, seitse kuud oli ta Hitleri palgal. Film Nürnbergis korraldatud natsipartei päevadest tegi Riefenstahlist filmimaailma superstaari. Kui see oleks jäänud režissööri ainsaks filmiks, oleks “Tahte triumf” garanteerinud oma loojale igavese kuulsuse kinodokumentalistika ajaloos. Kas ma olen selle nii sageli korratud väitega nõus?
Olen. “Tahte triumf” magnetiseerib. Ta liimib su tugitooli pehmele polstrile esimestest hetkedest. Sa unustad, et vaatad dokumentaali Absoluutse Kurja tseremooniast, sest lavastuse esteetilise korrastatuse tase ületab kõik sinu varasemad kogemused. Sa näed, et parteipäev pole mitte ainult jõudude ülevaatus, vaid midagi enamat: liidrile alistuva karja oivaliselt lavastatud demonstratsioon. Suurim paradoks on, et see film on õieti meestest meestele – sõduritest sõduritele –, kuigi režissööriks on naine. Ilu defineeritakse filmis distsipliini kaudu. Arvan, et paadunud meesšovinist saaks “Tahte triumfi” vabalt tõlgendada misogüünia ülistamisena.
Filmi tegelane on pikkades läikivates nahksaabastes ja hästiistuvas univormis või nahkmantlis kaunis blond meessoost aarialane, kelle füüsiline konditsioon vastab natsipartei unistustele täiuslikult konstrueeritud maskuliinsest seksuaalobjektist. Kõik me oleme kuulnud jutte Kolmanda Reichi militaarmoe erilisest seksikusest. Rõiva- ja materjalifetišismi kultustamise tasand on filmis sama oluline nagu ideoloogiline külg. Michael Krüger kirjutabki ühes Riefenstahli kataloogieessõnas “Schönheit in Bewegung” (“Ilu liikumises”), et meestele mõeldud parfüümireklaamide rõhutatult homoerootiline väljenduslaad poleks jalgu alla saanud ilma Riefenstahli filmide eeskujuta, mis ülistavad kehakultuuri (kasutan teadlikult siinses seoses seda vana sajandi sõna). Kahtlemata aitas “Tahte triumf” kaasa nahkmeeste eneseidentiteedi kehtestamisele ning vallandas inspiratsiooni Tom of Finlandis ja Helmut Newtonis.

RIEFENSTAHLI ESTEETIKAT on sõimatud fašistlikuks. Musklilised meesfiguurid, allaheitliku rahvahulga dünaamilisus, liigutuste väljapeetus, kehalise täiuse ülistamine, masside liikumise monumentaalsus, kangelasekultus on tõesti Riefenstahli filmide põhilised elemendid. Aga need esinevad ka Nõukogude filmides! Ja Ameerika sõjafilmides! Ma tean, ma peaksin nüüd rääkima kontekstist, poliitilisest tingitusest, sõjast kahe leeri vahel. Võib-olla ma peaksin isegi lisama, et “Tahte triumf” on ühtaegu suurepärane ja kohutav film, ning kohutav põhjusel, et režissöör on toimuvate sündmuste suhtes nii sinisilmne ja pahaaimamatu. Et režissöör võtab kunsti tõsisemalt kui elu ...
Kui loen Riefenstahli selgitusi ja õiendusi, et tema eesmärgiks oli filmida ainult ilu, mitte teha Hitlerile propagandafilmi, hakkab mul režissöörist kahju. Miks ei võiks ta seletada asja tuntud võrdluse abil, et kuri võtab sageli kütkestava kuju?
Kui aga lihtsalt mõtlen kinnisväljendi “tahte triumf” tähendusele, mõtlen Leni Riefenstahli loomingule ja isiklikule elule Teise maailmasõja järel. Kunstnikuna jätkas Riefenstahl ilu teenimist teistsuguste teemade kaudu, kuid sama avastuslike tulemustega. Isiklikus plaanis tähendas see ühe suurilmadaami eraldumist provintsikolkasse, mis kahtlaselt meenutab vabatahtlikku pagendust. Naabrid kõnelevad temast sosistades.
“Teate, ta oli ju Hitleri õuefotograaf,” tunnistab mulle kätt suu ees hoides Riefenstahli naabrinaine, kes vanuse poolest sobiks Bund Deutscher Mädel’i emeeritusliikmeks ehk režissöörile tütreks. Ta ei mäleta, kas ta on mõnda Riefenstahli filmi näinud. Tunneb naabrinaine uhkust, et nende külas elab legendaarne kinoinimene? Ei. Sest Pöcking on väga ontlik ja jõukas kodanlik küla – ja ainult küla – Münchenist 25 kilomeetrit eemal kahe raudteejaama vahel, ja järjest enam uimasem. Kunsti sümboliseerib siin aiapäkapikk. Kena 19. sajandi vaksalihoone seisab tühjalt. Bussid sõidavad Pöckingist rongidele vastu kuus korda päevas. Kuid kui küsida vastutulijailt, kus elab frau Riefenstahl, teavad aadressi kõik. Keegi ei varja seda paaniliselt, erinevalt Riefenstahli kirjastajast, sekretärist, agendist ja veel kümnekonnast Riefenstahli firmaga seotud isikust.
Mingil hetkel, kui olin eelmise aasta suvel Riefenstahli aadressi ja telefoninumbri saamise lootust tõsiselt kaotamas, uskusingi, et Riefenstahl on voodihaige elav laip, kes, nagu dementseks ja hambutuks jäänud Christian Science’i looja Mary Baker-Eddy, on vastutusvõimetu manipuleerimisvahend terve jõugu maniakaalsete hooldajate ja sekretäride käes nende äri eduks. Sekretär faksile ega  e-mailile ei vasta, telefonis laulab ta permanentselt sama refrääni, et Riefenstahl on väga vana ja haige ega anna intervjuusid ega reisi ega võta kedagi vastu. Ja nii edasi. Juunis 2001 kuulen ma juhuslikult, et Leni Riefenstahl lendab Peterburi oma näitust avama! Siis loen sel kevadel Tascheni veebiküljelt, et kirjastus annab Riefenstahli sajandaks sünnipäevaks välja 580-leheküljelise hiigelraamatu, ning pressiteates kirjutatakse, et vanadaam polegi voodihaige, nagu ütles sekretär! Zum Donnerwetter!

LOOMULIKULT ON IGAL inimesel õigus privaatsusele. Kuid kui sa oled VIP, oleks viisakas lasta oma agendil intervjuust keeldumist ausalt põhjendada, mitte lubada tal suvalisi vastuseid fabritseerida. Kui lasen sekretäril lõpuks Riefenstahlilt küsida, kas teda huvitaks näituse tegemine Eestis, vastab ta jaatavalt. Ka Riefenstahli elufilosoofia näib mulle ülimalt positiivsena. Ta pole kunagise sõbranna ja kolleegi Marlene Dietrichi moodi, kes nooruslikkust minetades peitis end vanaduses maailmas pettununa avalikkuse eest, keeldudes trotslikult kohtumast nii ajakirjanike, fotograafide kui filmiajaloolastega. Ometi omistati just Dietrichile saksa feminiinse filmiajaloo positiivse kangelanna roll.
Oma sõnul ei kuulunud Riefenstahl natsiparteisse, aga koostööd Hitleriga heidetakse talle lõputult ette. Ingmar Bergman oli Rootsi Natsionaalsotsialistliku partei liige, aga seda ei viska 84aastasele Bergmanile keegi näkku. Kuid pärast sõda tehti kõik, et takistada Riefenstahlil filmitööga jätkata. Prantsuse okupatsioonivõimud Saksamaal sulgesid Riefenstahli hoopis paariks kuuks hullumajja ning kasutasid tema kallal denatsifitseerimise teraapiaks elektrišokki. Kus on siin loogika? “Ma sobisin perfektselt ohvriks, sest ma tegin perfektseid filme,” kommenteerib Riefenstahl küsimust.
Film Berliini olümpiamängudest on Riefenstahli opus magnum. See on film filmikunsti olemusest: kadreeringust, montaažist, valgusest, rakursist, tempost ja millest veel. Lühidalt – täiusliku üldistusjõuga kinematograafilisest kujundiloomest. Riefenstahli nägemus kinoesteetikast ja kehalisest ilust pole kusagil mujal nii kristalliseerunud kujul väljendunud kui siin. Kui vaatan “Olümpiat”, tuleb alati meelde Stendhali essee armastuse kristallisatsioonist. Riefenstahl tunnistab, et tänu olümpiamängude ülesvõtmisele avastas ta musta rassi eriomase füüsilise plastika. Pikad kaadrid panterlikult nõtkest Jesse Owensist ennetavad 1950. aastatest regulaarseks muutunud fotoseansse Aafrika pärismaalastest. Primitiivne Sudaani nubalaste hõim äratab Riefenstahlis ajutiselt uinunud fotogeeniuse, kes muudab põhimõtteliselt neegrite pildistamise traditsiooni. Triviaalne ereda valguse ja läikiva musta naha kontrast Riefenstahli fotodel annab tulemuseks portreed ülisensuaalsetest, iseteadvatest ja erakordselt ilusatest inimestest, kes, mõjudes eebenipuust aktiskulptuuridena, on oma väärtustest teadlikud, kuid ilma poosita.
Ma ei ole näinud Riefenstahli viimast mängufilmi “Tiefland” (“Lauskmaa”), mille kallal ta andunult töötas üle dekaadi (1940– 1954). Jutte, nagu osalenuksid filmi võtetel koonduslaagrisse viidud mustlased, on Riefenstahl raevukalt eitanud. “Sinise valguse” stsenarist oli ungari literaat Bela Balazs, juut ja kommunist. Ärge otsige eelnevast mingit tagamõtet, need on faktid.
Huvitav oleks teada, millisena mäletab Riefenstahl Kristjan Palusalu, Berliini olümpiamängude ühte kuldmedalisti, Põhjala blondi hiiglast.

PÖCKINGI MAJA ON omamoodi Aafrika-ihaluse materiaalne ja vaimne kvintessents. Vaieldamatult küla kõige moodsamaid (kui see sõna siia sobib) ja maitsekamaid villasid. Tasakaal on leitud bangalo ja alpimaja vahel, rõhuga bangalole. Lõunakülje moodustab neljaks jagatud akensein, selle kohal kõrgub lilleääristuses teise korruse katusealune rõdu. Teist korrust kandev palkkonstruktsioon ning tohutult lai katus tekitab abstraktse paralleeli Ida-Aafrika meestemaja arhitektuuriga. Ümbritsev mets on džungli eest. Eraldatus on täielik, aga ruumi on ka päikesele: lõunakülje puulippidest avaral terrassil on lamamistool, päevavari, tugitoolid.
Peale Riefenstahli on majad metsa(veerde) ehitanud veel viis-kuus peret. Kuid ükski neist majadest pole kaugeltki nõnda sügaval puude varjus, naabri, möödasõitjate ja lihtsalt uudishimulike silmadele kättesaamatud. Riefenstahli maja juurde laskudes tunnen ma instinktiivselt, et satun omapärase erakla, ermitaaži territooriumile, kuhu sissepääs on prvileeg.
Maja tagaküljel leian kitšiliku nikerdatud katuseräästa ja aknaraamidega alpistiilis aiamajakese, üleni ämblikuvõrkudesse kasvanud. Nagu nõiamaja. Nõiajahi pidi Riefenstahl korduvalt üle elama, kohtus ja ajakirjanduses oma au kaitsma – ka süüdistustes Hitleri armukeseks olemise kohta. Õige on, et tegelikult oli talle pärast “Tahte triumfi” avatud piiramatu büdžett, sest Leni Riefenstahl oli tõestanud ennast Saksamaa parima filmitegijana.
Kuid need seitse kuud, mil ta töötas füürerile, on Riefenstahli biograafias fataalsed. Need heidavad talle igavese pruuni varju.

Leni Riefenstahli 100. sünnipäevaks 22. augustil ilmub kirjastuselt Taschen 580-leheküljeline hiigelformaadis (34,5cm x 50 cm) värvifotoalbum “Africa” koos autori kogu bibliograafia ja biograafiaga (raamatu hind Euroopas 1250 eurot, väljaspool Euroopat 1250 $).
Filme, sh “Tahte triumfi” (ingl. k. “Triumph Of The Will”, UK Import), saab interneti vahendusel amazon.
de’st (hinnad algavad 21 eurost).