“Juugendstiil”
Tõlkinud
Triin Ploom, Olavi Teppan. Toimetanud Heie Treier.
Koolibri, 2007. 428
lk.
Viimasel ajal ilmunud kunstiraamatutest on käesolev
juugendikäsitlus kahtlemata üks silmapaistvamaid. Tegu pole mitte
lihtsa nämmutusega ilusa kunsti teemal ega ka didaktilise õpetusega
sellest, kuidas üht või teist stiili ära tunda, vaid
tõsiselt võetava ülevaatega.
Raamat on
kirjutatud hoogsas võtmes, pilte on pööraselt ning lisadeks
pakutakse mõistete seletust ning olulisemate kunstnike elulugusid
– ehk siis lisaks proffidele saavad raamatust mõnu tunda ka
profaanid.
Sümpaatsel kombel ei pea autor kõige
tähtsamaks kunstiks välisarhitektuuri, vaid näitab, et sageli on
juugendi parimad näited seotud just inimeste argise keskkonnaga –
interjööri ning sinna mõeldud tarvikutega. Näiteks
lummavad mind väga seni üpris vähe esile tõstetud Viini
Töökodades tegutsenud Jutta Sika, Koloman Moseri ja Josef Hoffmanni
kavandatud isikupärased portselankannud ning ülituntud, ent ometi
värsked Émile Gallé vaasid ning skulptuurid.
Autor osutab kenasti, et kuigi juugendstiili nimetatakse ka uueks kunstiks
(prantsuse keeles art nouveau) ning esimeseks modernseks stiiliks/suunaks,
tegelikult on sel siiski väga tugev side eelnenud historitsismi ning
ajalooliste võtetega laiemalt. Nii ei saa alatähtsustada Idamaade
mõjutusi ning seost Kunsti ja Käsitöö Liikumisega.
Fahr-Becker tõstab esile eri keskusi, nagu Glasgow, Pariis, Nancy,
Barcelona, München, Darmstadt, Berliin, Viin, New York ja Chicago.
Kuigi kõik olulisemad nimed on esile toodud, oleks Eesti poolt vaadatuna
ehk rohkem oodanud tähelepanu nii Venemaal kui Skandinaavia maades
toimuvale. Kui üldjoontes on teos pigem ontlik kui avangardne, siis
mõneti provokatiivseks võib pidada osutusi, et ka hollandlaste De
Stijlil ning itaallaste futurismil on ilmne ühendus juugendstiiliga.
Samas on tore, et kõrvale ei ole heidetud masstootmist:
põhjalikult on lahti harutatud tänapäeva
tööstusdisaini ühe alusepanija – Peter Behrensi panus.
Muuseas, just temalt on pärit raamatu moto, mis kõlab:
“Ajastu stiil ei märgi üheainsa kunsti eri vorme; iga vorm on
vaid üks siseelu arvukaist sümboleist, iga kunst vaid osaleb stiilis.
Stiil ise on aga kogu ajastu elutunde, tema elukäsitluse sümbol ja
tuleb ilmsiks vaid kõigi kunstide ühises universumis.”
