Gaspar Noé: mu eesmärk pole filmidega solvata
Gaspar Noé kolmas mängufilm, laias laastus kaks ja pool tundi uneledes kulgev “Ootamatu tühjus” peaks olema vaatajale märkimisväärne katsumus. Meditatiivne toon ja vähene sisu, mille võtmesõnadeks on pimestav värvikirevus, uimastav narko-trip, ülim hingestatus ja alasti seks, ei ole just igaühe maitse ega kerge vaatamine. Eks seepärast on film teeninud ka palju vastakaid arvamusi: ühed peavad seda tänapäeva visuaalseks meistriteoseks, teised aga lihtsalt pretensioonikaks saastaks.
Argentinas ilmavalgust näinud Noéd ennast säärane kahetine suhtumine kindlasti ei üllata, sest ka tema varasemad režissööritööd – kuri lihunikudraama “Üksi kõigi vastu” (1998) ning halastamatu kättemaksupõnevik “Ümberpööramatu” (2002) – ei jätnud vaatajaid ega filmikriitikuid külmaks, vaid sundisid kas äärmuslikku lembust või tülgastust avaldama.
Ekspress kohtus lõunaameerikalikule temperamendile omaselt kiiresti ja tugeva aktsendiga kõneleva mehega, kes kannab boratlikult puhmas vuntse, paari nädala eest Berliinis elitaarses katuserestoranis, majas, kus asus kunagi Saksa kommunistliku partei hiigelarhiiv.
Arvamused teie filmide osas on läinud vägagi lahku ning neid on materdatud ikka korralikult.
Ka Fassbinderi, Pasolini ja Kubricku filmid ei meeldinud paljudele. Nad teadsid, mida nad tahtsid väljendada, ja kui sulle meeldib su töö, siis sa ei hooli sellest, kas sa kedagi riivad või mitte, teed lihtsalt seda, mida sa väga tahad teha. Ja pealegi ma eriti ei usu, et “Ootamatu tühjus” on skandaalsem kui mu eelmine film “Ümberpööramatu”, ent ometi tuli sellelegi väga veidraid reaktsioone, mis ei puudutanud üldse filmi. Kindlasti pole minu eesmärk filmidega solvamine, vaid hoopis eneseväljendus.
Kas tõesti negatiivne kriitika teid üldse ei morjenda?
Aga ma ei tea neid tüüpe, kes seda kirjutavad! Kui neile ei meeldi, olgu siis peale. Suurem osa “2001: Kosmoseodüsseia” arvustustest omal ajal olid ka negatiivsed, aga praegu peetakse seda meistriteoseks. Elus ei pea liialt hoolima sellest, mida teised arvavad, kui see just ei tähenda, et sa pead vangi minema. Elu tuleb nautida. Järgida tuleb hoopis inimesi, keda sa imetled.
Teie eelmise filmi “Ümberpööramatu” kinnotulekust on möödunud seitse-kaheksa aastat. Miks uue filmiga nii kaua aega läks?
Olen tegelikult “Ootamatu tühjuse” kallal töötanud neli aastat, alustasime selle kavandamist juba 2006. aastal, järgnesid võtted ja järeltöötlus.
Palju aega võttis ka filmi käimalükkamine, sest see oli rohkete efektide tõttu kulukas, selles ei mängi tuntud näitlejad, selles on silmatorkavad seksistseenid ja see on väga eksperimentaalne. Lõppude lõpuks oli see üsna riskantne projekt ja ehkki “Ümberpööramatu” tõi raha sisse, kulus aega ja vaeva, et veenda inimesi uut filmi finantseerima.
Selle asemel, et teha vahepeal Hollywoodis filme nagu teised prantsuse lavastajad, ootasin, millal raha tuleb, et ikkagi endale nii lähedast “Ootamatut tühjust” teha. Nüüd aga tunnen end vabana: võin teha, mis filmi ma vähegi tahan! Järgmiseks lähen hoopis neljaks kuuks puhkusele, aga pärast seda asun oma sentimentaalse erootilise filmi kallale.
Sentimentaalne erootiline film! Kas see on seesama film, mida te pakkusite pärast “Ümberpööramatu” valmimist ka Monica Belluccile ja Vincent Cassellile, millest nad aga loobusid?
Jah, aga ma kirjutan selle filmi täiesti ümber. Ja pealegi ei saa teha uut filmi enne tagasisidet eelmisele, nii et võib-olla ma lisan sinna kontseptuaalseid elemente ja kinematograafilisi ideid oma varasematest filmidest.
Kuskil oli kuulda, et teil on see film kavas teha lausa kolmemõõtmeliselt.
Produtsendid palusid mul seda teha. Praegu tahan ma näha, kuidas 3D-kaamerad välja näevad ja töötavad. Ma ei taha teha erootilist filmi, kui võtteplatsil on palju inimesi ja kaameraid. See tapab võtteplatsil meeleolu.
Seks ja erootika on teie filmides üsnagi domineeriv teema.
Elus on see isegi olulisem!
Täiuslik vastus küsimusele, mida ma isegi esitada ei jõudnud. Te olete pärit Argentinast, aga filmid on kas prantsuse või inglise keeles, filmitud Prantsusmaal või Jaapanis.
Mu vanemad on argentiinlased, aga pärast mu sündi kolisid nad New Yorki. Seal elasin, kuni sain viieseks, siis läksime tagasi Argentinasse. Hiljem kolisime Prantsusmaale, nii et ma sirgusin kolmel maal.
Valdan hispaania keelt paremini kui prantsuse keelt ja prantsuse keelt paremini kui inglise keelt. “Ootamatu tühjuse” otsustasin filmida inglise keeles, et see oleks rahvusvahelisem. Tahtsin, et inimesed näeksid seda subtiitriteta. Hea, et Saksamaal see dubleeritakse, aga Prantsusmaal näidatakse seda subtiitritega. See tapab filmi õhustiku, kuna film on antud läbi peategelase silmade. Kes teab, võib-olla teen oma järgmise filmi juba hoopis hispaania keeles.
Filmidest küll teie rahvus välja ei paista.
Ma ei mõtle lippudega, passiga või muude sarnaste asjadega. Ma olen kolm neljandikku oma elust veetnud Prantsusmaal, nii et võib-olla olen ma rohkem prantslane kui argentiinlane, aga ma ei taha esindada ühtegi lippu, ükskõik kas siis Prantsusmaad või Argentinat.
“Ootamatu tühjus” kujutab inimese hinge teekonda pärast surma. Kas filmis näidatav on puhas fantaasia või te ise ka usute, et nii võiks juhtuda?
Ma ei ole usklik, ma olen väga realistlik inimene. See film pole tegelikult hinge rännakust, vaid hoopis kellestki, kes vaevleb agoonias ja näeb unes, kuidas ta hing rändab pärast surma. Ei ole muud reaalsust kui su omaenda taju reaalsusest.
See film põhineb mitmel raamatul, mis räägivad elust pärast surma. Samuti inspireeris Tiibeti surnuteraamat (Bardo Thodol), kus kirjeldatakse, mis juhtub inimese hinge ja meeltega 49 päeval pärast surma ja enne uuestisündi.
Teie kolm filmi on väga erinevad sellest, mida muidu kinos näeb. Mida arvate Hollywoodist ja muust meinstriimkinost?
Nemad teevad oma tööd ja mina teen oma tööd. Mõnikord meeldib mulle endalegi vaadata James Bondi filme, mulle meeldis väga ka näiteks “Avatar”. Mind Hollywoodis liikuv raha ei huvita – mina ei taha seal filme teha. Mulle on lähedasemad sellised filmid nagu Lars von Trieri “Antikristus”, mõni dokumentaalfilm, Fassbinderi filmid.
Filmitegijatena kasutame me kõik sama keelt, aga meie eesmärgid pole samad. Üks ajakirjanik küsis mult just, kas ma pean kino meelelahutuseks. Vastasin, et jah, aga mina näen seda ameerika mäena, mis pole mõeldud lastele, vaid täiskasvanutele. Igaüks, kes on vähemalt 14aastane, võib mu filme vaadata, aga “Ootamatu tühjus” on rohkem lastele vanuses 18–25.
Täna (20. augustil – autor) jõuab Eesti kinodesse “Ootamatu tühjuse” režissööri versioon, mis vältab kaks tundi ja 34 minutit...
Ma olen isegi Eestis käinud!
Oo, tõesti?
Jah, käisin Jan Kouneniga (režissöör, kes on lavastanud näiteks filmid “Dobermann” ja “Coco Chanel ja Igor Stravinsky” – autor) Helsingis filmifestivalil, kus näidati meie mõlema lühifilme. Meid viidi Tallinna vaatama “Nekromantikut”. Sõitsime John Wooga (tõepoolest, see siis veel mitte nii kuulus lavastaja – autor) laevaga kohale. Ja kino ees oli tõeline mäss, sest siinsed inimesed kaebasid häälekalt, et kuidas üldse saab seda filmi Eestis näidata, kui see Soomes festivalil ära keelati. See toimus 1993. aastal – ma olin siis veel noor ja tundmatu!
Võimas! Peale režissööri versiooni tiirleb Eesti kinodes ka “Ootamatu tühjuse” teine versioon, mis on 18 minutit lühem.
Ja mulle meeldivad mõlemad versioonid! USA kinodesse tuleb ka lühem versioon, Inglismaal näidatakse mõlemaid, Venemaal ja Saksamaal jookseb pikem. Kui sulle meeldib lühem versioon, läheb sulle tõenäoliselt korda ka pikem. Filmi tehes tahtsin ma kohe teha pikka versiooni. Inimestele, kes on harjunud rohkem vaatama narratiiviga filme, sobib lühem versioon paremini. Pikem film on eksperimentaalsem.
Te ise andsite loa lühendatud versiooniks, mis on tegelikult peaaegu sama nagu pikk film, lihtsalt sealt puudub seitsmes filmirull üheksast. Tavaliselt lühendatud filmide puhul ikka võetakse tükike siit, tükike sealt.
Stuudioga sõlmitud lepingu kohaselt pidin ma neile “Ootamatu tühjuse” ümber monteerima, kui selle pikkus ületab kaks tundi ja 20 minutit. Kui ma filmi valmis sain, kestis see kaks tundi ja 34 minutit. Siis pidingi mingi mõttega välja tulema.
Filmi lähemalt uurides märkasin, et see film töötab ka siis, kui seda 17minutilist lõiku seal pole. Kui seda ideed poleks tulnud, oleks ma olnud plindris! Samas töötab film suurepäraselt mõlemal juhul, kuigi lühemat versiooni on vist lihtsam mõista. Seitsmes filmirull on kõige aeglasem ja ehk ka kõige trippy’m.
Te käsite kinodel näidata filmi kiirusel 25 kaadrit sekundis, mitte 24 kaadrit sekundis, nagu on kinodes tavaline. Miks nii?
Sest me filmisime seda 25 kaadrit sekundis, kuna eeldasin, et inimesed vaatavad seda rohkem telest ja DVD pealt kui kinos. Ja teles ja DVD-l jookseb film kiirusega 25 kaadrit sekundis.
Muide, Prantsusmaal näidatakse paljudes kinodes filme kiiremini ehk 25 kaadrit sekundis. Nii on filmid lühemad ja kinotöötajad saavad varem koju, kinode majandamine on odavam ja filmide vahel saab müüa rohkem popkorni!
Palju kinosid näitavad “Ootamatut tühjust” aga digitaalselt. Ja kuna selle on konverteerinud ameeriklased, siis nad on teinud selle 24 kaadriga minutis, mis teeb filmi omakorda veelgi seitse minutit pikemaks. Kokku kaks tundi ja 41 minutit!
“Ootamatu tühjuse” maailma esilinastus toimus mullusel Cannes’i filmifestivalil, ehkki film polnud selleks ajaks veel valmis. Miks te otsustasite siiski pooliku filmi inimeste silmade alla tuua?
Tahtsin seda väga Cannes’is näidata ja plaanide kohaselt pidime filmi festivaliks ka valmis saama. Eriefektid ja muu aga võttis aega kauem, kui me arvasime, ning me pidime tegema ära aasta jagu tööd viie kuuga. Aprillikuuks nägi see juba filmi moodi välja, aga polnud veel täiesti küps.
Näitasime seda üks päev enne festivali programmi avalikustamist festivali kunstilisele juhile Thierry Frémaux’le ja ütlesime, et kuigi talle me seda näitame, pole film veel tegelikult valmis. Ta vaatas ära ja ütles, et talle meeldib.
Cannes’i puhul ongi eriline näidata suursündmusi, ja eks omamoodi sündmus ole ka näidata filmi, mis pole veel valmis. Thierry lubas selle kohe võistlusprogrammi panna. See oli riskantne, aga me ei saanud ka ära öelda.
Cannes’is oli film väga skandaalne. Mõned kriitikud, kes olid juba varem mu vaenlased, kirjutasid väga negatiivseid arvustusi. Kui aga film oli lõpuks valmis saanud, siis paljud, kes filmi Cannes’is materdasid, siiski muutsid oma arvamust paremuse poole. Igal juhul oli see üpris naljakas kogemus!
Gaspar Noé mängufilmid
“Üksi kõigi vastu”
(“Seul contre tous”, 1998)
? Maailma esilinastus: 51. Cannes’i filmifestivali kriitikute nädala programmis (hõlmab režissööride esimesi või teisi filme).
? Näitamised Eestis: 3. PÖFFil 1999. aastal 2 seanssi, mis tõid kinno kokku 320 vaatajat.
? Sisu: Vangist vabastatud ning terve maailma peale tige lihunik (Philippe Nahon) püüab oma elu alustada uuelt lehelt, ent tema kibestunud maailmavaade seda ei võimalda.
? Narratiivne eripära: Lõviosa filmist kurnab peategelane vaatajat oma sisemonoloogiga, kus ta kirjeldab diktoritekstis oma mõtteid ja tegevusi.
? Skandaal: Ärevust tekitas filmi verbaalselt üliagressiivne ja rassistlik toon. Filmi lõpus alustab ülimalt kibestunud peategelane verepilastuslikku suhet oma tütrega, mida maailm ei mõista.
? Piits: “Kas Noé on ühiskonna kõdunemisele panustaja või selle kroonik? Teie olete kohtunikuks. Mina arvan, et see on tal lihtsalt poos.” (filmcritic.com)
? Präänik: “See film teeb suurepärast tööd, uuristades end põhiolemuselt korraliku ja tavalise mehe pähe, kui ta vajab seletust oma vihale kõige suhtes.” (Variety)
“Ümberpööramatu”
(“Irréversible” 2002)
? Maailma esilinastus: 55. Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis.
? Näitamised Eestis: 1 seanss 1. tARTuFFil 2006. aastal Tartu raeplatsi vabaõhukinos.
? Sisu: Pärast kauni Alexi (Monica Bellucci) räiget vägistamist asub tema kutt Marcus (Vincent Cassell) ühes Alexi endise kallimaga süüdlasi otsima ja neile kätte maksma.
? Narratiivne eripära: Kogu lugu jutustatakse tagurpidi kronoloogiliseks: lõpp on alguses ja algus lõpus, kokku kuraditosin stseeni.
? Skandaal: Filmi alguses tapetakse räpases homoklubis eriti brutaalselt tulekustutiga mees, järgneb kümmekond minutit kestev rõlge vägistus- ja peksustseen. Väidetavalt lahkus Cannes’is 2400st saalis olnud inimesest 200.
? Piits: “Üks tehniliselt ambitsioonikamaid saastasid, mida on eales tehtud!” (The Mormon Times)
? Präänik: “Oleks lihtne ja mugav väita, et “Ümberpööramatu” on häbitu sensatsioon. Kuid Noé hingehaavav film on kunstiliselt liiga meisterlik, et seda pelgalt vaataja ärakasutamiseks pidada.” (Rolling Stones)
“Ootamatu tühjus”
(“Enter the Void”, 2009)
? Maailma esilinastus: Peaaegu lõplik versioon esilinastus 62. Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis.
? Näitamised Eestis: Osales 14. PÖFFi (2009) võistlusprogrammis, hetkel jookseb Eesti kinolevis.
? Sisu: Tokyo neoontulede all tapetakse noor uimastisõltlane Oscar (Nathaniel Brown), kelle hing asub linna kohal uitama ja õe Linda (Paz de la Huerta) järele vaatama.
? Narratiivne eripära: Peaaegu terve film kulgeb kehast lahkunud hinge silmade läbi vaadatuna. Senikaua, kui peategelane veel elavate riigis ringi jalutab, näeb vaataja vaid tema kukalt ja kõrvu, välja arvatud juhul, kui too ennast peeglist imetleb.
? Skandaal: Enam kui kaks ja pool tundi meditatiivset ja uimastavat uitamist tipneb hinge uuestisünni-otsingutega Armastuse hotellis, mille numbritubades käib orgastiline kopuleerumine neoontulede valguses.
? Piits: “Mitte piisavalt arukas, et olla tõepoolest pretensioonikas.” (Variety)
? Präänik: “Teravdatud kõikide trikkide, heliefektide ja innovaatilise tehnikaga, mis on Noé käsutuses, on “Ootamatu tühjus” tõeline trip.” (Screen International)
Gaspar Noé
sündis 27. detsembril 1963 Argentinas Buenos Aireses.
Tänaseks on ta teinud kümmekond lühifilmi ja vaid kolm mängufilmi, mida on kõiki näidatud Cannes’i filmifestivalil.
Noé filmide teatavaks ühisosaks on plakatlikkus (filmi sõnum manatakse sageli rasvaste tähtedega ekraanile), häbitu seksi ja erootika kasutamine, ootamatud vägivallaaktid ning paradoksaalsel kombel kas pikad staatilised kaadrid või siis pikad, aga tehniliselt ja lavastuslikult väga keerulised kaadrid. Samuti ei pääse Noé filmides häirivalt kiiresti ja pimestavalt vilkuvatest (neoon)tuledest.
Noé kolmas film – tema enda sõnul psühhedeelne melodraama – “Ootamatu tühjus” jookseb praegu kinos Artis.
