Grete Márquez “Eesti naise õnn” Kuidas ma lahkusin Eestist ja läksin Hispaaniasse
Väike sarkastiline muinasjutt sellest, kuidas eesti naine Hispaanias oma õnne leidis. Loomulikult on kõik eesti mehed enesekesksed ja ebahügieenilised mölakad, kes eesti naist väärtustada ei oska. Nii lähebki kena 30aastane blondiin sõbratari juurde Zaragozasse ja leiab peaaegu esimesel õhtul unistuste mehe, nagu ta sealsel sõbrataril juba olemas. Hispaanlased ongi ju unistuste mehed – väga rikkad, piiritult helded, lisaks veel intellektuaalsed ja mõistagi seksikad.
Hispaania kohta saab ka mõndagi teada – nimelt, et seal on ülipuhas, kunagi ei visata prahti maha ning kõikjal on prügikastid, millel eraldi avad näiteks sülitamise ja oksendamise jaoks. Kui unustad Zaragozas ülikalli kaamera pingile, siis on see seal ka paari päeva pärast, vahepeal on ainult hoolsad inimesed selle kilesse pakkinud. Vaat niisugune maa!
Autor on elanud sisse kaubamärkide maailma, millega eesti naised hispaanlaste raha eest ennast seal üle külvavad, aga paistab, et Hispaania kokakunst teda ei huvita ning ta nendib mokaotsast, et glamuursel õhtusöögil söödi aurutatud lõhet.
Kokkuvõttes päris naljakas lugemine, mis harmoniseerub hästi puhuti lihtsameelsete reisi- ja suhtelugudega, mida meie tänane raamatuturg ohtralt toodab. Sellesse võib suhtuda kui tubli tütarlapse unelmasse või kui mõne kadeda meesšovinisti pseudonüümi all kirjutatud kurja nalja.
Nautige teksti, aga Hispaaniasse minnes peitke rahakott ikka korralikult ära.
