Guido Pant “Ajatu veerel”
Juudid olid esimesed, kes 1925. aastal hankisid endale Eesti vabariigis
kultuuriautonoomia, nüüd on nad eestlaste järel siinsetest
rahvustest viljakaimad mälestuskirjanikud. Hiljuti ilmunud Inna Gensi
mälestused pakkusid kultuuriringkondades suurt huvi. Juudi muuseumi ja
selle looja Mark Rõbaki toetusel on nüüd avaldatud Guido Pandi
mälestused – tema isa ja ta enda lugu. Juudid arvestavad rahvust ema
järgi ning seda mõõdupuud mööda on autor hoopiski
eestlane, aga SD meelest oli juudi isa eksekuteerimiseks piisavalt hea
põhjus.
Tarbekunsdi Instituudi lõpetanud eluaegne
teletöötaja (tiitrite kujundaja) Guido Pant (sündinud 1922) on
teinud siinse loo kokku panemiseks tublisti arhiivitööd ning omab ka
head jutustamisoskust nagu Kalju Lepiku tädipojale kohane.
Raamat koosneb kahest osast, esimese kangelaseks on autori isa Hirsch Bant
(Band), eestistatult Härmo Pant, teine keskendub autori enda vangistusele
Patareis 1943–44, kambris, kus hoiti ka ta isa enne hukkamist, ja sealt
eluga pääsemisele.
Vilniuses üles kasvanud Hirsch
Bant tuli noorukina Eestisse. Kuigi umbkeelne ja vaid juudi algkooli
jidišikeelse haridusega, omandas ta Diakonissi haiglas abijõuna
hea eesti ja saksa keele. Hirsch läks vabatahtlikuna Vabadussõtta,
pärast töötas kogu eesti aja Scheeli pangas. Eestlannaga
abielludes oli tema kodune suhtlus täiesti eestikeelne, töine
läbinisti saksakeelne ning sõprusringkond ning harrastused Bjaliku
kirjanduslik-dramaatilises seltsis juudikeelsed. Oli väga huvitatud eesti
kultuurist ja tõlkis eesti kirjandust juudi keelde, sealhulgas Tammsaare
“Juuditi”.
Saksa asutuses töötanud ja Kindral
Laidoneri Kapitalile raha kogunud mees ei läinud 1941 Venemaale ja
mõistagi oli see saatuslik viga. “H. Pant on rahvuselt juut,
mispärast tema vabaduses viibimine on hädaohtlik ühiskondlikule
korrale,” seisab arreteerimisprotokollis. Peagi saabus lõpp Liiva
kalmistu taga metsas.
Raamatu autoril oli siiski õnne. Tema
sõber ja klassivend Vestholmi gümnaasiumist Ferdinand Grube oli
Julgeolekupolitseis ametis ja suutis kogu Panti puutuva materjali, sealhulgas
juudi päritolule viitava, kõrvaldada. Nii istus Pant tuimalt 16
kuud vangis, ilma et keegi oleks osanud tema asja kuskilt otsast arutada, ja
lasti lõpuks tulema.
Perekonnafotode ja arhiividokumentidega
illustreeritud raamat on kirjutatud värvikalt ja haaravalt, hea visuaalse
ja kirjandusliku detailitajuga. See on õpetlik ja köitev lugemine,
kuigi katab autori elust eeskätt selle, mis seostub juudi-temaatikaga. Nii
on kõrvale jäänud lood tema emast ja eestlastest sugulastest
ning Patareile eelnenud aastad Punaarmeesse mobiliseerituna. Tahaks sellestki
lugeda.