NORILSKI KOLGATA: Just nii kutsuvad kohalikud Musta mäge (Tšornaja Gora), mille jalamile püstitasid baltlased ja poolakad 1991 oma Gulagis hukkunud kaasmaalastele mälestusmärgid. Teet korsten

Läinud sajandi viimase kümnendi esimestel aastatel jalutas noor ameerika ajakirjanik Anne Applebaum demokraatia joovastuses kümblevas Prahas üle ­turismimagnetiks muutunud Karli silla. Muu pudi-padi seas äratasid tema tähelepanu mitmel pool välja riputatud T-särgid sirbi ja vasara ning viisnurgaga, Che Guevara ja Lenini piltidega, tekstidega KGB ja CCCP. Ning korraga tabas ta end mõtlemast, et tegelikult pole võitlus totalitarismi vastu lõppenud. Sest kuidas oleks muidu võimalik, et olukorras, mil kellelgi ei tule pähe kaunistada T-särke natslike sümbolitega, on igati loomulik uhkustada kommunistlike sümbolitega? Kuidas on võimalik, et Primo Levi natslike koonduslaagrite õuduste kirjeldust omaks võtvad inimesed ei soovigi midagi teada kommunistlikest surmalaagritest? Miks on vändatud hulk kõrgelt pärjatud filme holokaustist, kuid pole olemas ühtegi tõsist filmi Vorkutast või Katõni tapatööst? See hetk pani aluse praeguseks ülemaailmse tuntuse omandanud raamatu “Gulag” sünniks.

“GULAG” on ühtaegu ülevaade Nõukogude koonduslaagrite kujunemisest ja arengust ligemale seitsmekümne aasta jooksul ning valgustab samal ajal paralleelselt lääne õõvastavalt naiivset suhtumist kommunismi ning tema kuritegudesse. Seetõttu on Applebaumi raamatut mitmes mõttes valus lugeda. Kuigi Applebaum kasutab oma töös arvukalt mälestusi, on tal olnud võimalik läbi töötada ka palju arhiivimaterjale. Tulemuseks on põhjalik ülevaade, mis jääb alla küll Solženitsõni mastaapsusele, kuid on samas juba kas või oma lühiduse tõttu kergemini haaratav. Positiivne on ka see, et Applebaum annab endale aru, et tema poolt kirjeldatav teema on sedavõrd lai, et tal pole lootustki kõike kirjeldada. Seetõttu on raamatus näiteks suhteliselt vähe tähelepanu pööratud küüditamistele ja küüditatute saatusele, teemale, mida Applebaum samas peab väga oluliseks. Sellele vaatamata on raamatus väga palju materjali ning informatsiooni, mis paratamatult muudab teda kuivaks ning vähendab emotsionaalset mõjukust.

Mitmele küsimusele läheneb Applebaum ka uue vaatenurga alt. Nii võrdleb ta natslikke ja kommunistlikke koonduslaagreid, osutades nii nende sarnasustele kui erinevustele.

Huvitav on Applebaumi osutus ­Gulagi majanduslikule taustale ehk tema tähendusele Nõukogude majanduse jaoks. See võimaldab ka mõista seda, miks nõukogude majandus vaatamata väliselt kiirele arengule tegelikult sedavõrd ebaefektiivseks ning mahajäänuks osutus.

Kuigi Applebaumi teos äratas ilmudes Läänes suurt ja üldiselt positiivset tähelepanu ning pärjati koguni Pulitzeri preemiaga, pole autor ometi veendunud, et tal õnnestub ühe raamatuga muuta väljakujunenud hoiakuid ja arvamusi. Applebaumi raamatu teravaimad leheküljed on pühendatud nii Läänes kui Idas valitsevale ükskõiksusele kommunistliku süsteemi poolt tekitatud kannatuste suhtes.

Applebaum analüüsib teraselt tänapäeva Venemaa soovimatust oma ajaloole näkku vaadata. Kuigi mõned väiksemad mälestusmärgid on Venemaal repressioonide ohvritele püstitatud, puudub seal keskne memoriaal repressioonide ohvritele. NSV Liidu pärandit kõikides muudes küsimustes kandev Venemaa käitub Applebaumi arvates nõnda, nagu ta poleks saanud seetõttu pärandiks ka NSV Liidu ajalugu. Venemaa keeldub vabandamast isegi selliste kõigile teadaolevate kuritegude eest nagu Katõni veretöö. Sellisel taustal on täiesti välistatud, et kedagi kunagi Venemaal omaaegsete veretööde eest kohtulikult karistatakse.

Sellisel vaikimisel on Applebaumi meelest mitmeid, rohkem või vähem akt­sep­teeritavaid põhjuseid, kuid õigustada ei saa seda siiski mingil juhul. Esiteks tundub paljudele, et rääkides kommunismi kuritegudest, heidetakse otsekui varju omaaegsele suurele ja vägevale Nõukogude impeeriumile, mille järele Venemaal paljud endiselt õhkavad. Teiseks vaikimise põhjuseks on asjaolu, millele on tähelepanu juhtinud Aleksandr Jakovlev: nimelt oli liig suur osa ühiskonnast repressioonidega otsesel või kaudsel kombel seotud. Kuigi paljud osalesid neis vabatahtlikult, sunniti ka muidu korralikke inimesi tegema kohutavaid asju. Nende lapsed ja lapselapsed ei soovi seda mäletada.

See põhjus on Applebaumi meelest seda olulisem, et endised kommunistid pole võimul mitte ainult Venemaal, vaid ka paljudes teistes Nõukogude ­Liidu liiduvabariikides ja satelliitriikides. Endiste kommunistide võim ja mineviku ebapiisav käsitlemine postkommunistlikus maailmas ei ole juhuslik kokkusattumus, Applebaumi arvates on endistel kommunistidel selge huvi minevikku varjata isegi siis, kui nad ise selle kuritegudes vahetult ei osalenud.

Applebaum kardab, et selline olukord viib raskete tagajärgedeni ega lase postkommunistlikes riikides tekkida normaalset tsiviilühiskonda. Sest kui vana režiimi kaabakad jäävad karistamata, ei nähta hea võidutsemist kurja üle, see sunnib aga elama ka praegu kokkuvõttes samasuguste reeglite järgi mis nõukogude ajal. Kõigele lisaks on huvipuudus oma mineviku suhtes jätnud Venemaa ilma nii ohvritest kui kangelastest ehk inimestest, kes tegelikult söandasid vägivalla vastu välja astuda. Kangelasteta ühiskonnal pole aga tulevikku. Applebaum leiab ka, et kui vene koolilapsed tunneksid paremini neid kangelasi ja nende lugusid, siis leiaksid nad isegi Venemaa nõukogude minevikust lisaks suurriiklikele sõjalistele võitudele midagi, mille üle uhkust tunda.

Vaata et veelgi rängem on aga Applebaumi hinnang Läänele, kes on paljuski sellise olukorra tekkimises süüdi. Vaadates pealt demokraatia taandarengut Venemaal või vaikides Tšetšeenias toimuvast, aitab lääs praegusajal kommunismi vaimsele restaureerimisele kaasa. Huvipuudus ja vaikimine on aidanud endistel kommunistlikel tegelastel oma ajaloost mööda hiilida ning selle kaudu võimuhoobade juurde naasta. Suutmatus hukka mõista kommunistlikke kuritegusid natslike kuritegude kombel ei võimalda Külmas Sõjas kommunismi üle võidu saavutanud Läänel mõista aga ka seda, kes ta ise on.

Vaevalt et Anne Applebaumi raamat suudaks kõiki neid probleeme lahendada. Siiski on tema ilmumine ja menu heaks märgiks. Esimene pääsuke ei too küll kevadet, kuid teatavatest muutustest võib ta ometi märku anda. See eeldab aga järjest aktiivsemat ja koordineeritumat tegevust kommunismi kuritegude uurimisel ning teadvustamisel.

Anne Applebaum. “Gulag. Nõukogude koonduslaagrite ajalugu.” Tõlkinud Aldo Randma. Varrak. Tallinn, 2005. 624 lk.

GULAG arvudes

* Anne Applebaum loeb sundtööliste (liites nii vangistatud kui eriasumisele saadetud) arvuks NSV Liidus 28,7 miljonit inimest. Elukutseliste kurjategijate arvu nende hulgas peab ta tühiseks.

*  Vangilaagrites surnute arvuks on aastail 1929–1953 NKVD allikaile toetunud ajaloolased pakkunud 2 749 163, aga see ei hõlma kõiki vangistatute ja hukatute kategooriaid, näiteks 20 000 Katõni metsas tapetud Poola ohvitseri.