Gulliver, Swift ja Hollander*

Harry Liivrand vestleb hollandi tüpograafia suurkujuga.

Ruudulised püksid, must mantel. Füsiognoomialt näeb ta välja tüüpilise hollandlasena: pikk, sirgeselgne, suured kõrvad, terav nina. Eve Kask, kes teda Areenile pildistas, ütles, et ta kujutab sellisena vanas eas ette Erkki-Sven Tüüri. Mulle heiastus Jüri Kaarma. Vaatab vastasistujale otse silma, räägib konkreetselt, enese suhtes kriitiline, kuid mitte eneseirooniline. Suitsetaks sigarit, kui Areeni toas seda teha lubataks. 22. jaanuaril sai Gerard Unger 60aastaseks.

Lõpetasite 1967 Rietvieldi akadeemia. Kas pop kui stuudiumiaegne stiil mõjutas teid?
Ma ei tea, kas popstiil on praegust tüpograafiat mõjutanud, kuid kõik tüpograafid, keda ma tunnen, töötavad raadiot kuulates. Popstiilis tüpograafiat ei oska ma igatahes defineerida.
Aga väga tähtis oli 1960. aastate lõpu revolutsioon Hollandi trükiajakirjanduses. Hollandis on küll alati olnud trükivabadus ehk kui on raha, võib trükkida mida iganes. 60ndatel tekkisid aga tänu tehnoloogilisele arengule tõesti sõltumatud väiketrükikojad, mis kasutasid rotaprinti ja trükkisid underground-väljaandeid ja tudengite opositsioonilisi trükiseid Vietnami sõja ja kapitalismi vastu – see oli ju revolutsioon.

Mina neid aktsioone küll revolutsiooniks ei pea. Berliini müüri langemine või Baltimaade taasiseseisvumine – need olid revolutsioonid.
Nojah, meie jaoks oli see küll revolutsioon. Igatahes sellest ajast alates on meil noorus palju rohkem eneseteadlik, julgeb oma arvamust välja öelda ega kummarda enam autoriteete nagu 30 aastat tagasi. Ka tüpograafiasse on tulnud põlvkonnad, kellele varasem kogemus ei tähenda midagi muud kui vaid segavat faktorit, mida peab ignoreerima. Tegelikult on see ju hea.

Helvetica pole teie favoriit. Miks?
Kui ma kunstiakadeemias õppisin, tuli just Helvetica välja. Helvetica on jõuline toode, targalt tehtud, uskumatult edukas ja populaarne, aga teiselt poolt ka nii neutraalne, et temaga võib sobida kõik. Te võite seda kõikjal pruukida. See panebki mind Helveticasse kriitiliselt suhtuma, sest tema kasutamine segab erineva informatsiooni suunamist ja vastuvõtmist huvigruppidele, mis peaks nähtav olema juba vormikujunduslikult. Näiteks diskoflaier.

Kas te olete ka diskoflaiereid kujundanud?
Mitte kunagi! Ma pole ka kunagi diskol käinud, mul pole aimugi, milline see välja näeb. Ei, minu huvid on seotud hoopis millegi muuga, ajakirjandusega. Minu kirjakujundused arenesid koos lehekujundusega, ja seda ka Skandinaavias, kus mitu rootsi ja taani lehte kasutavad minu kirjatüüpe. Näiteks Berlinske Tidningen. Skandinaavias oli mu kirjatüüpidel tohutu edu.

Ja Hollandis?
Kaks kolmandikku hollandlastest, kes hommikul ärkavad, näevad oma nina ees minu kirjatüüpe. Näiteks ajaleht Het Parooli kirjatüüp on minu Swift. Gulliveri pole Hollandis väga palju kasutatud, kuid näiteks U. S. Today kasutab seda. Kuid ajakirjandusmaailm on konservatiivne. Üks ameerika tüpograaf on öelnud, et peale leheinimeste on üks grupp veelgi konservatiivsemaid inimesi, need on hauakivide raiujad. See on väga arusaadav. Lehtede väljaandjad töötavad ju väga heterogeense lugejaskonnaga, kelle soove on raske kokku viia ja aktsepteerida. Lehte kujundades peab sellepärast olema ettevaatlik ja konservatiivne. Ajakirjadel on aga väga väike segment ajakirjandusturul ja palju homogeensem lugejaskond kui lehtedel.

Mis inspireerib teid?
Üheselt on sellele võimatu vastata, olenevalt ülesandest väga erinevad asjad. Swifti konstrueerisin halvas trükikvaliteedis lehe jaoks, sest ka kehvas trükis peaks teksti hästi lugeda saama, ning seda inspireeris piirpääsuke. Piirpääsuke tuleb Hollandisse ainult kolmeks kuuks, ta on erakordselt kiire ja kaunis lind. Ma armastan loomi. Mõnikord on inspiratsioon palju abstraktsem. Näiteks 1998 lõin kirjatüübi Püha Aasta 2000 puhul Rooma linnale. Tellijad tahtsid kirja, mis sümboliseeriks kahe tuhande aasta vanust traditsiooni ja ka kolmandasse aastatuhandesse sobiks.

Kas teie meelest on maastikul ja rahvuslikul karakteril mõju mingi maa tüpograafia arengule? Näiteks Hollandis?
Hea küsimus. Ma olen kunagi 80. aastate keskel selle kohta isegi ühe teksti kirjutanud, “Hollandi maastik tähtedega” – et kas hollandi tähtedel on mingit seost maastikuga. 80. aastatel tuli hollandi tüpograafiasse tohutult palju uusi kunstnikke ja ma kirjutasin, et Holland on maa, kus ruutkilomeetri kohta on kõige rohkem tüpograafe maailmas. Hollandi kirjatüüpe mõjutas varem tugevasti kalvinism ja rahvuslikud iseloomujooned. Näiteks kokkuhoidlikkus, ihnsus. Tegelikult ainult sellisena hollandi mentaliteeti näha ei saa. Hollandis on näiteks uskumatult suurejooneline graafilise disaini subsideerimise süsteem. Mul on palju kolleege, kes elavad priimalt ära ainult subsiidiumidest. Ja samal ajal võivad nad kavandada palju suurema eelarvega luksusprojekte kui mina, kaheksavärvitrükis ja jube kallil kartongil. Mina olen raha teeninud peamiselt kommertsprojektidega.
Tulin alles täna selle peale, et nii sotsialistlikus Poolas kui Tšehhoslovakkias trükiti kultuuriplakateid riiklikult, aga sama on ka Hollandis! Kas pole haiglane? Sest Holland on sotsiaaldemokraatlik riik, aga alati kuulunud kapitalistlike maade hulka. Baaskapitalistlik maa, uhke veel selle üle. Üks mu inglise sõber ütleb alati, et Holland on keskklassi riik. Inglasele tundubki see naljakas, sest meil pole ülem- ega alamklassi nagu Inglismaal. Minu meelest on see fantastiline.
Kuid kõigepealt hakkasin otsima, miks saksa kirjatüübid on nii saksalikud. Seda oli lihtne öelda, sest ma pole sakslane. Seejärel oli juba kerge aru saada, et inglise tähed on inglaslikud ja prantsuse tähed prantslaslikud, sest ma pole ei inglane ega prantslane. Aga miks hollandi tähed on hollandlikud, ei saanud ma aru. Küsisin siis välismaa kolleegidelt. Ja nemad ütlesid, et hollandi tähed on väga hollandlikud, et neid on kerge lugeda, et neis on vähe pildilikkust, et nad sobivad kõikjale, et nad on asjalikud, väga mugavad kasutada, väga praktilised.

Mida te arvate eesti tüpograafiast?
Meil oli 1960. kuni 1990. aastateni Euroopas suur otsinguteaeg, kõik stimuleerisid üksteist, et tõsta tüpograafia ja vormikujunduse kvaliteeti. Konkurents oli samuti suur. Arvan, et Baltimaades, aga ka Soomes ja Islandil sellist innovatiivset aega ei olnud. Inglismaa ja Saksamaa tüpograafiline areng oli eriti suur, ja see mõjutas otsinguid meil Hollandis, ja ideede tasandil omakorda meie ehk Prantsusmaad. Näiteks sakslane Hans Peter Willberg, kes kirjutas suurepärase raamatu “Lesetypografie”, tõstis Saksamaal juba 1970. aastatel tüpograafia taseme nii kõrgele, et see mõjutas meid kõiki Euroopas. Teie areng kulges teisiti. Teate seda kõnekäändu “esimene pääsuke ei too veel kevadet”? Mina olin siin nüüd see pääsuke, aga selline kontaktide vahetus ja suhtlemine vanade tüpograafiakeskustega peab muutuma reeglipäraseks.

Ma arvan siiski, et eesti tüpograafia oli 1960.-70. aastatel väga moodne ega jäänud sugugi oma arengus lääne-
euroopa omast maha. Meie tüpograafia langus tuli hiljem ning minu arvates on selle põhjuseks kultuuriidentiteedi kriis.
Aga näiteks eesti filmikunst on tuntud. Aga eesti vormikujundusest nagu ka ida-euroopa vormikujundusest ei teata Lääne-Euroopas midagi. Enne Teist maailmasõda teadsime sellest küll.

Kas pole teadmatuse põhjuseks siiski ka asjaolu, et läänes ei tahetagi nüüd meist midagi teada, sest me võime olla teile konkurentideks?
Ma ei räägiks konkurentsist. Maailm on piisavalt suur iga tüpograafi jaoks. Ma armastan väga loomi, ja seepärast ütleksin, et tänapäeva tüpograafia on justkui fantastiline loomaaed. Teineteise kõrval elavad lõvi ja ahv ja elevant.

Kuidas te suhtute 1990. aastate graafilisse disaini, nagu näiteks David Carson, ja üldse nn dekonstruktivistlikku tüpograafiasse?
Olen jälginud suure huviga ja ma tellisin ka ajakirja Emigre, mida annb välja Californias elav hollandlane Rudy Vanderlans. Kuid seda lugeda on peaaegu võimatu ja ma ei tunne kedagi, kes seda ajakirja lugenud oleks. Muide, kas te olete viimast numbrit näinud, millel on plaat vahel? Ärge seda kuulake, see on ambient. (Klassik eksib. Disainiajakirjast muusikaajakirjaks muutunud Emigre vahel olnud plaadil on hoopis Texase bändi Honey Barbara indie-pop! – Toim.) Sellise kirja ja ajakirja probleemid algavad sealt, kus vormikujundust hakkavad professionaalse vormikujundaja asemel määrama ajakirja marketingiosakond ja imagokonsultandid. Nad ütlevad, et inimestele tuleb anda seda, mida nad tahavad. See on väga populistlik. Ma kasvasin üles 1960. aastatel sotsialismi ideaalide all ja arvan siiani, et inimestele ei tule ainult anda, mida nad tahavad, vaid neid ka õpetada, arendada.
Lisaksin veel, et vormikujunduses tehakse vahet graafilistel kujundajatel ja tüpograafidel. Esimesed ütlevad alati, et tüpograafid näevad vaid kirjatüüpe, taandrida ja koma, mitte aga tervikkujundust. Loomult on esimesed konservatiivsed. Teised aga kostavad, et esimesed näevad ainult üldkujundust ja pilti, kuid kirja peavad millekski teisejärguliseks.

Nii et šrift peab alati loetav olema?
Tekst on ju eelkõige lugemiseks. Aga ma tuleksin korraks tagasi popi juurde. Pop fragmenteeris tekstikujundust ja see on seotud vormikujundusega.

Kas te realistlikult joonistada oskate?
Jaa, seda tegin ma akadeemias.

Te lõite esimese digitaalse kirjatüübi Demos.
See oli 1976. Siis polnud veel mingit PCd. Töötasin eelmisel suvel Demose täiesti ümber Saksa valitsusele. Aga see läheb käiku vaid siis, kui Schröder võimule jääb!
Hollander on üks mu lemmik-kirjatüüpe. Olen kindel, et tal on siiani tulevikku. Muide, tahan Hollanderi autoriõiguse endale osta. Vanasti polnud ju mingit kirja autoriõigust, ja tüpograafiapolitseid pole siiani!

Kuidas on võimalik, et nii väikekodanlikus riigis nagu Holland on disainipoliitika nii hästi subsideeritud?
Lühidalt öeldes, disainipoliitika on Hollandi riiklik poliitika oma maa renomee nimel. See läheb tagasi juba 1920. aastatesse, mil hakati moderniseerima hollandi kirjamarke ja tegeleti aktiivselt moodsa vormikujundusega.

Mida te arvate Eesti lehtedest? Eesti Ekspressist?
Olen näinud vaid mõnda lehte. Üks oli väga kohutav, The Baltic Times. Areen näeb väga hea välja. Eesti Ekspressi nimekuju on  üsna vananenud, lehekülje kujundus ja kirjakasutus kohati aga täitsa hea. Oo, siin on artikkel euro sümbolist, kas te ei refereeriks, palun. (Refereerin lugu 17. jaanuari Ekspressi äriosast.)
Aga see saksa härra Eisenmenger pole euromärki ju kujundanud, seda tegi belgia kunstnik Billet. Igaüks teab seda. Kui härra Eisenmenger aga väidab, et tema on selle teinud, siis on ta erakordselt koleda logojoonistuse loonud – tüpograafile pole siin edasitöötamiseks mitte kui midagi. Heale šriftikunstnikule on see lihtsalt ebaõnnestumine.
Mida te arvate ajakirjade kunst.ee ja Vikerkaar kujundusest?
Kunst.ee oli mulle suureks üllatuseks – et teil selline ajakiri ilmub. Nagu ilmselt isegi teate, pole kunstiajakirjad Hollandis eriti tasemel. Üldiselt jätab kujunduselt hea mulje, aga selles kajastub veel mõnevõrra Eesti kultuuriline isolatsioon, kui võrrelda mõne inglise või prantsuse ajakirjaga.
Vikerkaare kujundus on stiilne, selge, ülevaatlik. Mulle meeldib.

Olete töötanud 25 aastat vabakutselisena. Mida olete sellest õppinud?
Sa pead alati igale uuele kliendile seletama ja tõestama, miks sina hea oled. Sa pead konkureerima nooremate kolleegidega, mis on muidugi ka hea. Büroodes töötavatelt kolleegidelt kuulen, kuidas pidevalt proovitakse üksteisel tooli alt ära tõmmata. Kuid minu töökohta ei saa keegi endale kahmata.

Kas kujutate ette disainiharidust ilma tüpograafiata?
See on rahvusvahelises praktikas juba peaaegu juhtunud, ning selle põhjuseks on tehnika areng. Esmalt tuli Macintosh 1986 ja PC ja seejärel CD-ROM. Järgmisena tuli ööpäevaringne televisioon tohutu hulga kanalitega. Siis internet – samuti eelkõige pildile orienteeritud meedium. Siis ilmus mobiiltelefon. Kunstiakadeemiad pöördusid kiiresti pildilise õppe suunas. Nii et nüüd on graafilise disaini tudengil ahvatlev võimalus minna kergema vastupanu teed ja eelistada pildilist lahendust kirjale, sest pilti peetakse ju üldiselt atraktiivsemaks eneseväljenduseks kui kirja.
Olete öelnud, et 1990. aastate moodsaim tüpograafia tuli Hollandist, hiljem Californiast. Hollandi graafiline disainer kutsuti paari aasta eest looma ka Kennedy lennujaama uut infosüsteemi. Millega sellist edu põhjendate?
Sellega, et ameeriklased hakkasid töötama hollandi meetodi ja eeskujude järgi. Hollandi tüpograafia avaldas määratut mõju eriala arengule Ameerikas, pealegi töötab Ameerikas palju hollandi graafilisi disainereid, eks seegi avaldanud oma mõju.
Ma soovitaksin graafilisest disainist kapitalistlikus materialismis või materialistlikus kapitalismis lugeda kahte teost, Naomi Kleini “No logo” ja Rick Poynori “Obey the giant”.

Teie kirjatüüpi kohtab Hollandis kõikjal teeviitadel.
Tegin selle kirja 1996, aga ega avalikkus minu autorlust ei tea, kuigi kõik seda kirjatüüpi kasutavad. Nii et olen nagu natukene rahvuslik tüpograaf, kuid keegi ei tea seda.
Aga vaadake seda münti, mida kannan alati endal püksitaskus. Kui Holland tähistas 50 aasta möödumist vabanemisest Saksa okupatsioonist, kujundasin selleks 50kuldnase metallraha.

Kas te oma eriala tulevikku julgete ennustada?
E-raamatuid, e-pabereid. Aga see ei tähenda, et inimesed harilike raamatute ja lehtede lugemisest loobuvad. Paperback’ide kõrvale ilmub veelgi sagedamini hardback’e. Hea tüpograafia ei kao kusagile.

* Kõik pealkirjas nimetatud on Gerard Ungeri loodud kirjatüübid.