EE digileht

Esmaspäeva, 13. aprilli hommikul suri Lübecki kliinikus kaheksakümne seitsmendal eluaastal saksa kirjanik ja kunstnik Günter Grass, oma moraalselt kaliibrilt “vabariigi vapiloom” ja südametunnistus, kirjanduslikult karaadilt maailmakirjanik. Danzigis sündinud ja ema poolt kašuubi verd Grass andis oma sünnilinnale, mis vahepeal oli juba Gdańskiks saanud, müütilise ja maailmakirjandusliku mõõtme.

Plahvatuslik ja skandaalidest saadetud edu sai osaks tema esimesele, 1959. aastal ilmunud romaanile “Plekktrumm”, mis praeguseks on tõlgitud juba 24 keelde, eesti keel kaasa arvatud (1990), ja mille trükiarv ületab 3 miljonit. 1999. aastal sai Grass viitega just sellele raamatule Nobeli auhinna, mille põhjenduses öeldi, et autor on “oma lõbusmustade lugudega joonistanud ajaloo unustatud näo”, ja arvati, et “Plekktrumm” “kuulub 20. sajandi püsimajäävate kirjandusteoste hulka”.

Kasvamisest keeldunud Oskar Matzerath sai ka visuaalse palge Volker Schlöndorffi filmis. Romaani meediumi, Grassi keele kohta on niisama sõnaosavalt öelnud Hans Magnus Enzensberger: “Oma keele sätib see autor endale ise paika ega ole seal mingit astmat või alatoitumust, seal kahmatakse täie pihuga ega koonerdata. See keel annab vägevasti takka, temas on tühimikke, komistuskive, paugud lähevad ise lahti, puhuti on ta räme ja lihvimatu, jääb kaugele viimistletud kalligraafiast, peenemeelsest ilukirjast, kuid veelgi kaugemale reporteri muretust minnalaskmisest. Vastupidi, teda iseloomustab vormijõud, plastika, rabav külluslikkus, sisemine pinge, rütmiline hoog, millele mina ei näe praegu saksa kirjanduses ühtki vastet. See pöörane artist teeb aina uusi vormilisi leiutisi, esimeses peatükis komponeerib süntaktilise balleti, kuueteistkümnendas kaasahaarava fugaato, kord kasutab litaania vormi, kord klammerdab ülesehituse kokku rondolaadsete repriisidega, kasutab virtuoosselt pätikeelt, mis lubab esimese ja kolmanda isiku vaheldumist, ning ekspluateerib keeletasandeid ja intonatsioone paberikeelest varaste slängini, murdekeele pominast kohanimede roosikrantsideni, skatitagujate argoost haigusloo asjalikkuseni. Grass ei tee oma artistlikke leide ega kasuta mõttesähvatusi mitte nende endi pärast, vaid et oma ideede tohutut tulva valitseda, et öelda seda, mis tal jutustada on, hästi ja selgesti, nii selgesti, et see mälu üle võimust võtab.”

See võrratu artistlikkus jätkus täiel jõul ka edasistes tekstides, millest eesti keeles saab lugeda veel “Kassi ja hiirt” (1961/1988), “Kammeljat” (1977/2003), “Minu aastasada” (1999/2006) ning jutustust “Vähikäigul” (2002/2011). Grass oli ka viljakas luuletaja ja nooruses absurditeatrit viljelnud näitekirjanik. Sõja järel õppis Grass Düsseldorfi kunstiakadeemias graafikat ja skulptuuri, mitmed oma teosed on ta ise illustreerinud.

Grass ei elanud elevandiluutornis, vaid lisaks seisukohavõttudele oma kirjanduslikes teostes osales elu lõpuni moraalse autoriteedina aktiivselt ka Saksamaa poliitilises elus – toetas sotsiaaldemokraatide (Willy Brandti) valimiskampaaniaid ja oli põhimõtteliselt vastu sellele viisile, kuidas Saksamaad ühendati (“ampsuke SDV”). 2012. aastal äratas Grass suurt pahameelt proosaluuletusega “Mis peab öeldud saama”, kus mõistab hukka Iisraeli tuumapoliitika ja ähvardused Iraani pihta. Selle eest kuulutas Iisraeli valitsus ta persona non grata’ks. 2006. aastal, seoses mälestusteraamatu “Sibulaid koorides” ilmumisega, põhjustas ta skandaali, tunnistades, et 17aastase noorukina, kui oli vabatahtlikult Wehrmachti astunud, võeti ta kuni haavatasaamiseni ka relva-SSi tankidiviisi “Frundsberg”. Seejärel oli ta ligi aasta ameeriklaste sõjavang. Üks on kindel – oma sügavast humanismist kantud loominguga, “kirjutamisega unustuse vastu” on Grass rohkem kui küllaga hüvitanud oma noorusrumalused.

Grassi viimaseks raamatuks jäi 2010. aastal ilmunud “Grimmi sõnad. Armuavaldus”. Ma pole seda raamatut lugenud, aga oletan, et armuavaldus on tehtud vendadele Grimmidele ja nende sõnaraamatu kaudu saksa keelele. Nõnda oleks keelevõluri viimasel tekstil ka ühte elu lõpetav sümbolväärtus, sest selle keelega suutis ta tõesti armastavat imet teha. Grassi majamuuseum Lübeckis avaldas kodulehel hüvastijätuks kirjanikuga ühe tema luuletuse pealkirjaga “Teemoon”: “Tahan, et mind maetaks koos kotitäie pähklite ja uusimate hammastega. Kui siis kostab raksumist sealt, kus ma leban, võib oletada: see on tema, ikka veel tema.”

Mati Sirkel