Gurmaanilikult keedetud eesti muusika
Kõige elavamad, julgemad, meediumiküllasemad, lõbusamad, demokraatlikumad ja suurejoonelisemad Eesti muusika päevad, mis kunagi toimunud. Ei olnud tunda hierarhiaid ega piire, ei jäänud muljet, et üks nähtus (helilooja, stiil, meediumivalik) on kindlalt muusikakultuuris “sees”, aktsepteeritud või pjedestaalile tõstetud, ning teine peab alles tõestama oma õigust eksisteerida. Festivali algus kaubamajas ja lõpp kirikus, mida kunstilised juhid Timo Steiner ja Ülo Krigul siin-seal afišeerisid, on hea kujund kuuldud ja nähtud kirjususe iseloomustamiseks. Parim vein, pehmeim padi või mida iganes need tublid poisid pärast selle väsitava grandioossuse lõppu võiksid soovida, palun andke see neile.
Mammut-TV
Niinimetatud Mammutkontsert (igal aastal umbes viietunnine (esi)ettekannete maraton) on sageli jäänud justkui oma inimeste oma asja ajamise kohaks, kuhu pärast viimast vaheaega on kohale jäänud ainult eriti vaprad huvilised, heliloojad, nende sugulased ja kriitikud. Sel aastal oli Mammutkontsert lööv juba ainuüksi vormi poolest – mööda Muusikaakadeemia ruume ringi roniv telesaade. Publik saalis – eesotsas festivali peahelilooja Arvo Pärdiga, kelle iga naeratus jäädvustus (vist Kroonika) fotograafi aparaati –, vaatas Timo ja Ülo juhitud “otseülekannet” Heino Elleri nimelisest klassist. Intervjueerides heliloojaid esiettekannete eel, kõlasid ka sellised küsimused ja vastused, mida akadeemilistes ringkondades tavaliselt häbenetakse. Hea näide sellest on vestlus Jaan Räätsaga teemal miks ta kirjutab enamasti kiiret muusikat ja aeglast muusikat ainult mõne vormi kohustuslikus aeglases osas.
Festivali rõõmsameelsuse üks tippe oli Pärdi klaveripala “Pardipoegade tants” Elleri klassist saali transleeritud esitus. “Rongisõitu” meenutav põhiteema, fantastiliselt häälest ära klaver ja meie kultuuri suurkuju isiklikult seda kuulamas. Eravestluses ütles Pärt, et seda teost võib esitada ka külmunud kätega ja kinnastes.
Mammutkontserdi teine osa oli Märt-Matis Lille “Kurb rõõm” häältele (meie suurepärased kontratenorid Taniel Kirikal ja Risto Joost), näitlejatele (ekspressiivsed Vahur-Paul Põldma ja Helvin Kaljula), pillidele ja elektroonikale. Trubaduuriluulel põhinev, ümber publiku liikuv kontsertetendus Ardo Ran Varrese lavastuses suutis luua maagilise atmosfääri, mille tugevamaid tekitajaid oli Pärtel Talli kujundus - peeglid „lõhkumas“ keskaja kunsti reproduktsioonide jada, püsiekspositsiooniks askeetlikud metallvingerdised hõredalt paiknevate vitraažikildudega. See on kunstitegu, mis tahab kindlasti edasi tegemist. Teose pikkuse ja vormi ülesehituse kohendamisega saaks „Kurvas rõõmust“ teha terviklikuma ja publikusõbralikuma loo, samuti sooviks kuulda sellesse kaunisse keskajavaimulisse muusikasse ühel hetkel puändina sekkumas midagi ootamatut kusagilt „mujalt“.
Sel teemal autoritega vesteldes laius meie kohal meeldiv üksmeel. Lugu on vaheldumisi siiras ja groteskne. Hea oli idee panna näitlejad-trubaduurid kesk valdavat romantikat ja kaunidust ühes teose lõigus vanas saksa keeles „haukuma“. Vihje saksa 20. sajandi ajaloole.
Pärt kodus
Arvo Pärt on üks väheseid kultuuriloojaid, keda nimetaksin südamest ja sõna banaalsust kartmata geniaalseks. Elu suurimaid muusikalummusi oli kuulata kunagi kaheksakümnendate lõpus plaatidelt tema tintinnabuli stiilis teoseid, samuti selgi festivalil mängitud “Pro et contra” (loodud kümme aastat enne sisemise rahu helilise kehastuse, kolmakõla-põhjalise tintinnabuli avalikkuse ette jõudmist) võimsat vastandamise sümboolikat. Kontserdisaali fuajees pisteti kava vahele sügisel Rakveres toimuva Pärdi festivali voldik, mille kujundus on selline, et esmapilgul arvasin end olevat rünnatud Coca-Cola kompanii reklaamiga. Tähtede arv nimes on ju ka sama…
Kontsert Eri Klasi juhatusel pakkus võimalust nautida Pärdi muusika lihtsat jõudu, ilusid ja tähendusi, aga kohati sundis pingesse esituse möödanipsamiste pärast. Kõlailu poolest jäävad festivalilt hästi meelde Marrit Gerretz-Traksmanni klaverisoolod.
Ja ikkagi… Istudes ses täissaalis, hakkasin ei tea mitmendat korda mõtlema kahele kiusumõttele. Esiteks, kas Pärdi muusika imetlejad (ja need, kellele ehk muusikast tähtsamgi oli teda “elusast peast” näha) ei tea või ei taha teada, et sel inimesel on ka väga peen huumorimeel? Ja teiseks, kuulates tema viimaste aastate teoseid, ei anna mulle ikka rahu mõte, ega ta ei tee meiega nalja? Et me suhtume kui pühadusse kõigesse mida Pärt teeb, ka siis kui ta pole ehk ise nii mõelnudki? Äkki ta istub saalis ja naerab sisemas selle üle, kui hardalt publik iga tema kirja pandud noodimärgi elustumist kuulab? Ja meie oleme hästi dresseeritud hardusejüngrid, keda juhib geniaalne südamlik tintinnabuli-führer.
Vastupidiselt Pärdi autorikontserdile oli Estonia kontserdisaal kahetsusväärselt pooltühi Paul Hillieri juhatatud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Rascher Saxophone Quarteti (USA) suurepärase kontserdi ajal. Halb aeg, pühapäeval kell neli? Ja ometi kõlas sel kontserdil üks festivali kõige hingeronivamaid kõlavärve – kirikukellade kumina sarnane kõlaavastus saksofonidelt Erkki-Sven Tüüri teoses “Meditatio”. See jälitama jääv kumin, kooripartii dramaatika ja tekst, mis on kui sügavikust tulev karje, mõjuvad nii, nagu laseks loo looja kooril ja pillidel enda eest valjusti nutta. Mille pärast Sa nutad, Erkki-Sven?
Klassika kaubamajas ja tänaval
Ironiseerisime paari kolleegiga teemal, kuidas võiks Jaan Koha 1962. aastal loodud balleti „Kaubamaja“ muusika mõjutada tarbimismeeleolusid selle ettekandmiskohas Viru Keskuses. Kahjuks läks see iseenesest hea idee suuremalt osalt vett vedama.
Etenduse algus hilines pool tundi, mis tähendas, et suur osa potentsiaalsest publikust oli poetänavate sulgemise tõttu juba lahkunud. Kuna kusagilt ei saanud teada, millise üritusega on tegemist, ei saanud mittemuusikutest pealtvaatajad ilmselt ka aru, mis sümfoonilise süvasürri keskele on nad sattunud. Õnneks tekkis etendusse natukenegi tänuväärset interaktiivset elementi, eelkõige ühe mahakukkunud apelsinide järele tormanud noorsandi näol, kel olid peas kõrvaklapid, kust tõenäoliselt kostis midagi sootuks erinevat Koha loomingust. Minu arvates ei osanud lavastaja ja koreograafid Koha muusika ja kaubamaja keskkonnaga eriti midagi mõtestatut ja atraktiivset peale hakata. Ometi näisid ümberringi asuvate kaupluste vaateaknad otsekui ette karjuvat kõikvõimalikke ideid.
Südamlik, armas ja vaimukas oli aga laupäevaõhtune heliloojate liidu kollektiivne muusikaline jalutuskäik Õpetajate Majast Kinomajani. Saksofonimängija Raekoja seina ääres, rujalised roostevabad hitid Viru tänaval ja boonusena peente nüansside ja imelise nõtkusega esitatud „Kungla rahvas“ kahelt tšellolt Uue tänava alguses. Punased EMP T-särgid tegemas elavat tänavareklaami varem pigem suletusse kiskuvale festivalile.
Kes on autor?
Improviseerimisvõimekatest muusikutest koosneva Ansambel U: kontsert vallandas diskussiooni teemal, kes on õieti teose autor, kui algmaterjaliks interpreedile on pilt, napi infoga juhend või video. Esmajoones tekkis see küsimus Andres Lõo videopartituuri näite varal. Video edastas mehenäo miimikat, mis idee järgi pidi andma impulsse interpreetidele, et sünniks muusika. Sündis üsna hõredalt ja tuleb nõustuda ansambliga, et nad tõesti mängisid nii palju kui video välja pakkus. Aga kolmemõõtmelise pildi põhisõnum näis olevat veendumus „Ma olen nii ilus mees!” ning miimika-partituur oli inspireerivate varjundite poolest kooner.
Keedetud kellad
Üks oodatuim festivali osa oli “Boil!” ehk aja ja kellade keetmise teemaline videoetendus Malle Maltise, Ülo Kriguli ja Tatjana Kozlova muusikaga. Intrigeeriv idee, palju vaatamis- ja kuulamisväärset (eriti Kriguli “Ajakeevitaja” elektrikitarrile) ning meeldiva üllatusena ei jäänud muusika suhteliselt intensiivse video “saatjaks”.
Kahju, et Kirke Kangro kujunduses kõik nii ei toiminud, nagu oli kavatsetud. “Elektrilistel põhjustel” ei sulanud laval seisev jääst naine etenduse ajal nii palju kui loodetud ja saali keskele paigutatud kastides, mis pidid sümboliseerima kellade keetmise protsessi, ei toimunud kuigi palju. Ikkagi oli “Boil!” elamus, kuigi kellavideo autor Daniel Doyle Iirimaalt oleks võinud töö tegemise ajal rohkem kella vaadata ning tekitada video pildiritta rohkem loogikat. Venima kippuv lugu pakkus aga mõnusa puändi – lõputiitrite ajal kostis salvestus vestlusega, mis oma väga-väga aeglase kulgemise ja tavakõne seisukohalt väga veidrate lausetega meenutas totaalselt kivis oleva seltskonna suhtlemist.
Keelumärk ükskõiksusele
Festivalil oli vähe muusikat, mis oleks jätnud täiesti ükskõikseks või mille iseloomustamiseks sobiks TV3 muusikakriitiku Ines Karu määratlus “see ei suutnud mind kogu selle aja jooksul kordagi häirida”.
Oli kaunist erootikat peagi 75-aastaseks saava Eino Tambergi teoses “Armastuse antoloogia”, milles luule mõjul võis igaüks vastavalt oma “rikutuse astmele” muusikas kuulda mitmesuguseid sensuaalseid kujundeid.
Ansambli Küberstuudio heliperformance “Ühiskondlik loom” Stereo Lounge’is pakkus eesti heliloojate elektroonilise muusika mikside ja Tarvo Hanno Varrese kassivideoga suhteliselt hoiatava kogemuse – kui pubides toimuks igal õhtul selline kunstiline hullumeelsus, heliseks rinna sees pidevalt Toe Tag’i “Pankrot”.
Kõlavärvileidude pärast tõstaksin esile veel Tanja Kozlova ja Mari Vihmandi teosed Ansambel U: esituses, Pille Kanguri loo “Ka üleval on külm” häältele ja elektroonikale, ning Tõnu Kõrvitsa “…neis aedades” saksofonile ja keelpilliorkestrile. Lõpetuseks lisaksin kolme väga meeldejääva interpreedi nimed: sopran Helen Lokuta, viiuldaja Andres Kaljuste ja klarnetist Toomas Vavilov, kelle haruldase tooni tõttu on hakanud levima väljend “Vavilovi piano”.
Eesti muusika päevad 7.–14. aprillini.
Kunstilised juhid Ülo Krigul ja Timo Steiner.
