Gurmee, kiirtoit ja koduköök läbisegi
Rahvusvaheline joonistuste näitus
"Improvisatsioon"
Tallinna Kunstihoones,
kestab 10.
septembrini.
Joonistuste näitus Kunstihoones on kerge suvine vahepala keset raskemaid ja töömahukamaid väljapanekuid. Kokku on toodud eri põlvkondade ja laadide ja väljendusvahendite esindajad ilma kulminatsiooni ja väga ühtse kontseptsioonita. Pealkirja "Improvisatsioon" õigustavad improviseeritud tantsuetendused, kus muusika mängib ja kunstnik reaalajas joonistab. Kuna näituse initsiatiivgrupp pärineb graafikute tsunftist, pääseb esiplaanile hingestatus, mis on olnud meie peavoolu graafikute trump ja äss läbi aastakümnete. Näitust pole endale atraktiivseks pidanud keskmise või noorema põlvkonna kunstnikud, kes identifitseerivad end tehnokultuuri analüüsijatena või üldse ajavad karmimat liini.
Joonistada saab väga lihtsate vahenditega ning seetõttu pole küsimus vahendites ega isegi tohutus meisterlikkuses, vaid visuaalses mõtlemises - kas see on huvitav või mitte. Publiku seas leiab kindlasti igaüks oma, nagu öeldakse ringmängus.
Näitusel esitletakse joonistamist kui omaette kunstiala. Välja on jäetud selle lennukamad funktsioonid - olla abiks suurte teoste kavandamisel, lahendada visionaarseid mõtlemisülesandeid mingil konkreetsel teemal (näiteks Tõnis Vindi kunagine Naissaare projekt oli teostatud joonistusena, praegusel näitusel esineb ta aga vaid nelja geomeetrilise tööga), esitada oma seisukoht mingis päevakajalises küsimuses. Viimast esindab näitusel Henri Hubergi erandlik joonistus Pärnu intriigidest - Mark Soosaar versus linnapea Viisitamm. Konflikti olemasolu on üldiselt kõigile selge, ent eriti selge pole joonistaja seisukoht, kelle poolt ta siis on, kuigi tekstikollaaži põhjal tundub, et rohkem ehk ikka Soosaare ja kunstimuuseumi poolt.
Nii et näitus paistab silma pigem demokraatlikkuse kui karmi kuraatorikäega.
Lembit Sarapuu rõhutatult vähemeisterlikud koomiksilaadsed joonistused on ära võlunud paljusid, võib-olla need ongi üks näituse ebaametlik raskuskese. Kunstnik esitab vähemalt mingi kindla meheliku seisukoha, kus pole kaksipidi arvamist, ja veab vaataja näo naerule. Vanast kaardiväest on rahvahulkadele tuttavaim Evald Okas oma mahlakate aktidega, kunstnik oleks vahest siingi nautinud rahva ees joonistamist kui show'd, mida ta Haapsalus suviti kuuldavasti pakub.
Aili Vahtrapuu "joonistab" kääride kontuure kääriroostega ("Coupure" 2006), see on tema Leedus premeeritud töö teisend. Tegemist on Duchamp'i kogemusega, tõlgituna joonistuse žanrisse - joonistama ei pea tingimata käepuudutusega, seda võib teha ready made'ina.
Näitus teeb veidi ülekohut Albert Gulgile, ühele vähestest, kelle looming seisnebki peamiselt pliiatsijoonistustes. Seetõttu peaks Gulk olema üks näituse peakangelasi, kuid pole. Tema "Seks ja alkohol ajudesse" (grafiit, 2006) ajab ju erakordselt päevakajalist asja, rõhutab irooniat ja vastikust ja püüab kutsuda inimesi mõistusele, kuid eksponeerituna üsna häbelikult läbikäigu juures ei oma tema kaks monumentaalpannood erilist kaalu.
Näituse tegeliku raskuskeskme moodustavad naisgraafikud, kelle õrn ja hingestatud joon vajab lähedalt jälgimist ja nautimist nagu gurmee. Täiesti ületamatu on siin Ülle Marksi "Vaikus" (pliiats, lavsaan, 2006). Aga ka Anu Kalmu soojad kodu-fragmendid, Vive Tolli neli tušijoonistust, Inga Heamägi "Selle suve lapsed", Evi Tihemetsa autoportreedest kollaaž "Tasakaalus maa ja taeva vahel", Mare Vindi "Lõunamaa linnad" (värv. pliiats, akrüül, lõuend 2006), Maria-Kristiina Ulas jt. Gurmee oleks võinud olla näitusel omaette alapeatükk, kuid nüüd pakutakse meile seda läbisegi kiirtoidu ja koduköögiga. Küsimus on kujundaja kontseptsioonis, väikeste muutuste abil oleks saanud selgema näitusepüstituse.
Aga kena, et üks preemiatest läks ka Narva - Kuzja Zverevile, kelle verbaalsusel põhinev kunstiline mõtlemine lähtub kultuuritaustadest, millega meie oma lilleaias pole ilmselt harjunud. Ja hästi töötas näitusel ka viimane, videote saal. Ingrid Ledeni joonistamise protsessuaalsust esiletoov video jooksis viimati Pärnu litokeskuses, kus see mõjus erakordselt rafineeritult.
Mu isiklik lemmik oli Tiina Tammetalu "Signeeritud maastik suletud uksega" (2006), mullahunnikust koosnev kontekstuaalne töö, mida pole kahjuks võimalik säilitada.
