Guruhark "'Saepuru ja Giboaboa"'

Guruhark
“Saepuru ja Giboaboa”
(Sewrcide Lo-Fi)
Uimas ja melanhoolne vaimu-rock.

Tere, armas Eesti rahvas. Alustaksin ajast, milleni Hillar Palamets veel jõudnud pole. On 90ndate alguse Tartu. Kui paljud imetlevad Tartu juures radikaalseid, kuid rahvalikke luuletamise mehi, siis mina imetlen ühingut nimega Alternative Future Club. Nad on üleni mustas. Osa neist muidugi luuletab ka, kuid suurem osa kuulab gooti-rock’i ja elektropoppi ja vaata et isegi industriaali. Mingeid eredamaid bände selle tegevuse käigus, tundub, et ei tekigi, kuid ikka on mõnus mõelda, et Tartus on olemas selline äge must plekk.

Ja mingi aja pärast asendus see must plekk ilusa udu, seejärel suht-tühjusega ning siis tekkis sinna ootamatult üks hall väli nimega Guruhark.

See plaat tuli mu juurde vastu tahtmist ja lihtsalt hakkas mängima. Nagu oleks tal minuga mingi plaan.

Guruhargi pealik Edy oli osaliselt ka punkbändi Nyrok City pealik. Ja mina kardan tänapäeva punki. Samuti kardan ma metsikult neid fanaatilisi luuletajaid, kes keldris elavad ja paljunevad. Aga vaata nüüd – Guruhargi muusika on nagu “Tere tulemast!” loosung täpselt sellise keldri ukse peal. Ja see kelder on nii hea, et ma mitte ei astu, vaid kukun sinna pea ees.

See on siis koht, kus saavad kokku vana The Cure ja Eesti paljukiidetud väärtluule (Juhan Viiding, “Super” Mario Kivistik, Karl Marx ning Valner Valme).

Nüüd küsib üks värisev kuulaja, et kas see pole mitte liiga lihtne?

Muidugi on. Aga proovi sa järele teha.

8
Erik Morna