Bill Murray on okeanoloog Steve Zissouna oma harjumuspärases, ehk isegi kõige sobilikumas rollis – sellel teadlasel läheb järgemööda kõik, mis võimalik, pekki, ja see paneb teda kas tüdinult ohkama, virilalt naeratama või silmi pööritama.

Hakatuseks näeb ta pealt kuidas teadusele seni tundmatu jaaguarhai pistab pintslisse tema kauaaegse kolleegi. Hingelt suli ja siiski heasoovlik Zissou tõotab viirastuslikule kiskjale kättemaksu. Pardal multi-rahvuslik meeskond veidrikke, asub ta logiseva uurimislaevaga Belafonte, millel elektrikorgid pidevalt läbi löövad, kalajahile. Püüdes - alarahastatult, muidugi - kogu tegevusest filmida uut ookeani-dokumentaali, mis tema langevat okeanoloogi mainet parandaks. Seiklusega liituvad Zissou sohipoeg, kes ei pruugi olla ta sohipoeg (Owen Wilson – Hollywoodi parim nina, parim hääl ja – milleks tagasihoidlikus – võrratuim näolapp üleüldse) ja teadlasest portreelugu plaaniv rase ajakirjanik (Cate Blanchett). Ning sel äpardusi ja pettumusi täis teekonnal ravib Zissou meeletuska jointide ahelsuitsetamisega.

“Mereelu…” ei ole nii täiuslik maiuspomm kui filmi režissööri ja stsenaristi Wes Andersoni eelmine soe tragikomöödia “Tennenbaumid” – esimesel vaatamisel on teos nii ülitihe, kirev ja kohati arusaamatu, nagu oleks filmi toimetaja filmilinti kirvega kärpinud. Kuid see eneseiroonia, absurdi ja habraste inimsuhete virrvarr on tujutõstev ja haruldane nauding, mille taolisi eksib meie (kultuurfilmide ja kassahittide diktatuuri all vaevlevaisse) kinodesse inetult harva.

Andersoni režissöörikäsi liigub “Mereelus…” sellise virtuoossusega, et naerma puksib ka siis kui ekraanil ei ole otseselt mõnd komöödialikku stseeni või dialoogi. Näiteks Belafonte armsa sauna minibasseinis pitsutavalt väikestes ujumispükstes, ujumisprillid peas istuv Owen Wilson – kui need lihtsad sekundid filmi ei vii teid naerma, siis kontrollige, olete te ikka õiges kinosaalis.

Oma tuttavast arsenalist on Anderson mängu toonud koomiliste tegelaskujude rohkuse – insener Klaus (William Dafoe), Zissou põline vaenlane salahomo Alistair Hennessy (Jeff Goldblum), dokumentaali topless-stsenarist, arukad kaameratega delfiinid, ettearvamatult ja jaburalt arenevad suhted ning imeliselt heliseva muusika.

Muusikarubriigi peaosas on missiooni turvaekspert Pelé dos Santos (Seu Jorge, oma kodumaal Brasiilias suur popstaar), kes, akustiline kitarr süles, esitab igal võimalikul hetkel portugalikeelseid ja bossameelseid David Bowie covereid.

Uus nõks, millega viimane Anderson hinge poeb on aga värvid. Eredad ja ilusad. Laevameeskonna tulipunased pibod, taevasinine vormiriietus ja erkkollased kopter, allveelaev ja Belafonte siseruumid, peamiselt. Kokku annavad nad sedavõrd õndsa pildi, et kuigi jutustus on sari õnnetusi, meenutab kogu “Mereelu…”- maailm lõppkokkuvõttes muinasjutulist idülli. Ja nende värvide kohtamine olmes masseerib veel mõned päevad pärast filmi heatujupunkte.

Film, mida jätkub kauemaks. Te peate seda uuesti ja uuesti nägema.