Halleluuja!
Oma teoses "Ühiskondlik lepe" sõnastas Rousseau tsiviilreligiooni mõiste, mille keskmes on rahvust ühendavad uskumused ja tunded, “mida järgimata ei saa olla hea kodanik”. Tsiviilreligioon on niisiis rahvus-spetsiifiline, tihedalt seotud rahvusliku identiteedi, ajalooga jne, avaldudes erinevatel rahvastel ja rahvustel väga erineval moel ja määral. Siiski on reegel, et tsiviilreligioon on tugevaim nendel rahvastel, kellel muud (religioossed, rassi, päritolu või emakeelega seotud) identiteeditunnused puuduvad või on nõrgalt arenenud. Tüüpiline näide rahvast, mis end valdavalt tsiviilreligiooni kaudu identifitseerib, on Ameerika Ühendriikide kodanikkond.
Võib tekkida kiusatus käsitleda Lihula sündmusi kahe tsiviilreligiooni (USA ja Eesti) kokkupõrkena, kus Eesti valitsus oli USA tsiviilreligiooni poolel. Tegelikkus on keerulisem. Pigem oli Lihula sümptom, et Eestil oma tsiviilreligioon puudub (valitsuse ebalev karglemine ühelt positsioonilt teisele, “rahva” seinast seina seisukohavõtud jne). Pigem tõstatas see küsimuse oma tsiviilreligiooni tekkeks vajalike eelduste fikseerimisest (anda “kõiki osapooli rahuldav” hinnang ajaloole, püstitada unifitseeritud mälestusmärk jne).
USA hämmastavalt külluslikul tsiviilreligioonil on pikk ajalugu, mille esimeseks tähiseks peetakse esimeste kolonistide saabumise “tõotatud maale”, mille paralleel Kaanani, juutide tõotatud maaga olevat ilmne. Üldse on ameeriklased oma tsiviilreligiooni luues palju piiblis näpuga järge vedanud. Ja muidugi peavad ka ameeriklased nagu juudidki end “väljavalitud rahvaks” - uskumus, milleks neil (erinevalt juutidest) pole mõistagi mitte religioosne, vaid tänapäeval eelkõige majanduslik alus. Juurtetu kosmopoliit, osav kombinaator, edukas mahhinaator, tabamatu korruptant - fantasmagooriline “juut” - on olnud American Dreami üks olulisemaid elluviijaid nii reaalsuses kui ka sümboolsel tasandil (kui eduks vajalike omaduste komplekt). “Identifitseerumine juudiga” - nii võiks kokkuvõtlikult iseloomustada ameeriklase rasket vaimset teekonda iseendani.
Võrreldes “juudiga” on “ameeriklasel” sümboolsete ja pühade väärtuste väljal siiski üks oluline sümboolne puudus - nimelt ohverduse puudumine. Kuid ka siin samastab “ameeriklane” end “juudiga” meeleldi täielikult. On märgitud, et holokaust on USA-s tsiviilreligiooni staatuses ja koos USA mõjupiiride laienemisega suureneb ka selle uue “religiooni” levikuala. Vähemalt käesoleva aasta algusest oleme meiegi saanud selle kohta kindlaid märke: holokausti mälestuspäeva sisseseadmine koolides, KAPO jaht “juudid ahju”- kommentaari õnnetule autorile, valitsuse ülereageerimine Lihulas ja holokausti mälestuskivid.
Kui rääkida holokaustist kui ajaloosündmusest, siis paljuski sellistest sündmustest ajalugu vaid koosnebki, ei genotsiid ega - konkreetsemalt fashistlikust Saksamaast rääkides - ka holokaust pole ainult juutide monopol, kuivõrd sama süsteemselt hävitati ka mustlasi. Niisiis on küsimus on selles, milline tähendus mingitele ajaloosündmustele tagantjärgi omistatakse. Kui ühele ajaloosündmusele tagantjärele omistatud ideoloogiline tähendus kaalub piltlikult öeldes üles kõigi ülejäänud ajaloosündmuste oma, siis peab temast rääkima juba enam mitte ajaloo vaid tsiviilreligiooni terminites.
Huvitavad on ka religiooniajaloolised paralleelid. Kui KAPO täidab uue religiooni juurutamisel ilmselgelt inkvisitsiooni rolli, siis tolle õnnetu kommentaari (nagu ka ilmselt käesoleva artikli?) autor kvalifitseerub kahtlemata ketserina jne. Mis mind aga tegelikult huvitab on küsimus, kui kaugele sellega minnakse? Ja isegi mitte ses mõttes, kui totaalselt seda eestlastele peale suruma hakatakse või kui täielikult me selle omaks võtame, vaid üks ebaselge, nähtamatusse tulevikku viipav uitmõte või oletus, mille võiks sõnastada küsimusena: kas me oleme tunnistajaks ainult ühe tsiviilreligiooni mõjupiiride laienemisele või mh ka uue religiooni sünnile?
Võimatu ju öelda. Võibolla on tuhande aasta pärast oma ajaloolistest allikatest täielikult eemaldunud ja abstraheerunud holokaustiusk koos mingi poliitilisest korrektsusest väljakasvanud liturgiaga tõsiseltvõetav religioosne alternatiiv islamile, budismile jne. Selge paralleel “tavalise” (täpsemalt kristliku) religiooniga on ilmne. Holokausti sakraliseerimine on mõneski mõttes ju lihtsalt Kristuse müüdi projitseerimine lähiminevikku, kus juutide gaasiohver on võtnud endale Lunastaja rolli. Ja poliitilisest korrektsuset sündinud formaal-instrumentaalne kombetäitmine omab äratuntavat liturgilist potentsiaali. Pisut tuleb veel töötada vastavate tseremooniate jm rituaalide väljamõtlemise kallal, kuid ka siin on tubli algatus (kasvõi tollesama mälestuspäeva näol) juba tehtud. Kuid loomulikult ei tohi ainult sellega piirduda - välja tuleb mõelda ka detailne viis, mil moel nii mälestuspäeva kui ka muid rituaale läbi viia. Ja soovitavalt võiksid tekkida ka erinevad konfessioonid, kes oma juhiseid “jumalasõna” kujul massidesse juurutama hakkavad.
