Teatri lahkamine: Juhan Ulfsak lehvib stangel nagu Taani lipp ja loeb Hamleti monolooge nii horisontaalis kui vertikaalis. Ometi on sellel kõigel ka mõte sees. ALAN PROOSA

"Hamletid"

Laval Juhan Ulfsak.
Kontseptsioon, lavastus, koreograafia, kujundus, valgus Saša Pepeljajev.
Video, programmeerimine, heli, elektroonika, OSC Taavet Jansen.
Esietendus 3. oktoobril Von Krahli väikses saalis.


Ma pole vist kunagi ühtegi "Hamleti" teatriversiooni vaadates nii palju vaesele Opheliale mõelnud. Mis sest, et Ophelia oli kohal vaid õmblusmasina surina kujul.

Hamleti ja Ophelia armusuhe, või siis selle puudumine, on olnud ilmselt kõikide Shakespeare'i klassika lavastajate esmaküsimuseks.

Kenneth Branagh näiteks läheb oma filmiversioonis interpreteerimisega päris kaugele - ta pikib flash-back'idena sisse meenutusi "pulmaööst" ja süütuse kaotamisest. Mõlema noore inimese vaimne seisund on selline, mis jätab kõik teed avatuks - Hamletis on pime viha segunenud kaotusekurbusega, Ophelia on liiga oma isa ja vendade mõju all, et isegi enda ees aus olla.

Ajaloolased on isegi interpreteerinud, et Ophelia ei heitnud end jõkke mitte sellepärast, et Hamlet ta ära põlgas, vaid seetõttu, et "rikutud" tüdrukul, vallasemal, poleks selles ühiskonnas olnud asu. "Olla või mitte olla" ei olnud Opheliale seega lihtsalt retooriline, vaid elu ja surma küsimus.

Hamleti armastus aga on pigem ettekujutus, enesesisendus, mõttekonstruktsioon kui "päris" tunne. Kes kellele liiga tegi? Kes rohkem kannatas?

Hamleteid oli palju. Erinevas intensiivsuses, "päriselt" ja "kopeeritult", kõik laenanud endale Juhan Ulfsaki keha. (Etenduse lõpuks poeb Hamlet kui ikoon, kui kongeniaalne küsija ja kahtleja meie kõigi peadesse. Sõna otseses mõttes. Aga jäägu see saladuseks, kuidas täpselt.)

Pole palju neid tekste (Tammsaare, Luts Eestis ehk), mille puhul "heegeldamine" vaataja kultuuriloolise, literatuurse mälu ning lavaletoodud katkete, nende esituste ja taasesituste vahel oleks nii lihtne, täiesti võimalik ja isegi õigustatud. Ei, ma ei taha sugugi öelda, et Theatrumi aastatetagune, ülimalt ortodoksne, otsast lõpuni ilma kärbeteta lavale pandud "Hamlet" oleks olnud igav või vähenõudlik. Aga see Krahli teatri nõudlikkus - välja- ja kaasamõtlemise sund - istub mulle paremini.

Pepeljajevi "Luikede järv" ja "Kirsiaed" on selle lavastuse mõttelised eelkäijad vormi mõttes. Ruumi sisenedes leiab teatrikülastja eest näitleja Juhan Ulfsaki vaatamas kaadreid filmist "Thil Ulenspiegel", kus võetakse poomisnööri otsast alla tema isa, Lembit Ulfsak. Mõistagi, mitte tema isa, aga näitleja kellegi rollis. Intertekstuaalne sissejuhatus on tehtud. Ühel hetkel hakkab Hamlet laulma Ophelia laulu "Valentinipäev" Olav Ehala viisile. See seob endasse teatritraditsiooni. Aga kuna ta laulab seda inglise keeles, siis ka lõhub traditsiooni.

Kõike edasine on juba teatri varjatud vahendite, sisikonna väljapoole keeramine, butafooria paljastamine, mäng tinglikkuse piiril ja piiri taga. See lavastus räägib teatrist ja armastusest. Juhan Ulfsak on küll juba ühe tantsupreemia saanud, aga see, mis ta "Hamletites" teeb, väärib loorbereid. Niisugust füüsilist pinget ei kohta Kanuti Saalis ka kõige tantsulisemal etendusel.

Vaatan, et kuidagi eituste kaudu olen püüdnud kogetut jagada. Võib-olla on seegi vihjeks Krahli proovi- ja kinosaalis koge tule, või kogemata kogemata jäänule.