Luuletaja olles või olnuna ei taha just üleliia tihti luuletusi lugeda. Või kui, siis võõrais keelis. Oma armsas eesti keeles ei koperda ju liiga tihti säherduse poeesia otsa, mis võtaks seljarootsust kinni ja tekitaks kurje vibinaid. Või oleks lihtsaks sõbralikuks elamise toeks.

Hannes Varblase noorpõlveluule, mida ta miskipärast katsetusteks kutsub, teeb mõlemat. Noor Varblane on ju hulka parem kui vana Varblane! Aga sama rumalasti võiks sedastada, et “Blonde on Blonde’i” aegne Bob Dylan on võimsam kui kaheksakümnendate “Infidelsi” aegne või nüüdne ja uusne, ühauhav Bob.

Jama on selles, et Bob Dylanist teame me kõike, aga Hannes Varblasest on veel palju avastada. Tema esimesi albumeid ei lasknud nõmevõim inimeste ette.

Ja kui me nüüd kogu (kas kogu?) seda kupatust kaeme, siis on me ees korraga preveerid, verläänid, diippööplid ja urraiaahhhiibid.

Kui “Taarnateel” olnuks esikkogu omas õiges ajas, asetunuks Hannes Varblane omma õigesse kohta eesti imelises luulepildis. Praegu saavad tast aru vähesed, kaasa arvatud Peeter Olesk, ent seda veenvamalt Hannes end kehtestab.

See raamat paneb Varblast paremini kui Varblane meid. Ja näitab, et autor on reibas koma noor.