Hans Luik “Minu imeline elu. Mälestused I”
Hellar Grabbi puhul on nimetatud, et tema mälestused on lood privilegeeritud eestiaegsest lapsepõlvest, eestiaegsest heast elust Tartus kirjutab ka Hans Luik. Õigupoolest on idülliline just valminud esimene köide, järgmine ähvardab tulla juba “jutustus Siberimaast”.
Sellest hästi loetavast raamatust jääb mulje, et Luik on katsunud oma lapsepõlvest kirja panna kõik olulise, mis meelde jäänud, kuni tollal lauldud lauludeni välja, ja see muudab mälestused usaldusväärseks.
Kujutatu on hästi helge: perekond elas 7toalises korteris praeguse uue kaubamaja kohal, enamasti peeti kostil ka sakalaanusest üliõpilast: mitte majanduslikel kaalutlustel, aga et lihtsalt oleks lõbusam. Vanemad olid eeskätt hõivatud oma sealsamas asuva seebivabriku juhtimisega. Et isa käis ise Pariisist parimaid lõhnaessentse toomas ja tellis moekad pakendid, läks seebiäri hästi. Seebivabrik Veronika eestipäraste nimedega seebid Maret, Rukkilill, Pääsusilm ja Kannike läksid 1930ndail eestlaste nahale hästi peale, uhkeim toode oli kinkekarbis luksusseep Valge liilia. Sellist teavet vaevalt et kellegi teise mälestustest leiab. Lisandub veel suvitamine Peedul, Hugo Treffneri gümnaasium ja isegi üks Euroopa-reis. Hans Luik tundub poisikesena olevat tõeline autohull ja nii kihutamishaige, et vanemad ei julge talle isegi jalgratast osta. Raamatust saab tuttavaks poisiga, kes paistab olevat ärimeheks sündinud, aga paraku läks elu teisiti.
