Paide teater mängib „Eesti jumalaid“ hingematvat pano­raamvaadet pakkuvas mängupaigas, Tammsaare talumuuseumi taga Väljamäe heinamaal. See heina­maa on meie Suur kanjon, selle taustal võib lihtne heinategugi kõrvaltvaatajale näida sügava kunstina. Ka kõige saamatum enesenäppimine mõjub ses kohas üldistusjõulisena. Enese näppimata jätmine mõjuks aga vastupidi, „pererahva“ solvamisena.

Vargsi lootsingi, et Paide teater julgeb sel pühal pinnal veidi vabamalt võtta. Avastseen oli igati efektne. Keset heinamaad ketti pandud bürokraatidest põrgukoerad võinukski vanapagana (Ursel Tilk) peale haukuma jääda. Veelgi enam, oleks võinud nad publiku peale lahti lasta. Eesti teatripublik vajab hirmutamist, peksu, sest eriti suvel on nad kui kari laisku lambaid, kes ka kõige tüütuma jura peale püsti aplodeerima kipuvad, iseennast justkui oma karjainstinkti eest tunnustades. „Põrgukoerad“ olnuks kümnendi lavastus.

« Avalehele 3 Kommentaari
Loe veel: