Loomisakt nähtamatute makaronidega: Michelangelo “Aadama loomist” remiksiv “Tema nuudelja jätke puudutus” on tõenäoliselt levinumaid pastafarianistlikke kunstiteoseid. (Illustratsioon Niklas Jansson / Paroodia repro Michelangelo feskost “Aadama loomine”)

Max Planck esitles 1900. aasta 14. detsembril Saksa füüsikaliidu ees katsetulemusi, mis andsid mõista, et energia eksisteerib diskreetsetes pakettides, nn kvantides, pannes sellega aluse kvantfüüsikale. Tuumafüüsiku haridusega koomiksikunstniku Darren “Gav” Bleueli algatusel on sellest kuupäevast saanud agnostikute talvise pühadeperioodi Agnostica alguspäev. Kõikjaldasele jõulutrallile ilmalikku alternatiivi pakkuva kümnepäevase poolestusajaga Agnostica konstrueeritud traditsioonide hulka kuuluvad glögijoomine, Schrödingeri Karp (mida ei tohi avada!), omavahel ühendatud Möbiuse lehtedest tehtud vanikud, salapärane Nimetu Punš ning Juhuslikkuse Kingikuhi, millesse iga piduline lisab lihtsa ja odava meene, saades ise samasuguse vastu.

Mõistagi on Bleuel ateist (või vähemalt agnostik), kellesarnaste meelest peaksid religioossed traditsioonid väärima eelkõige hukkamõistu, parimal juhul pilamist. Ometi annab nii Agnosticat kui üldse nn frivoolseid usutunnistusi sageli iseloomustav siiras hasart mõista, et hardusest johtuv mõtlemine ja käitumine on mingis mõttes üldinimlikud; sama paistavad kinnitavat mitmed põnevad evolutsioonipsühholoogilised uurimused.

Religioon 2.0

Mida siis teha, kui tundub, et ususoon nõuab mudimist, ent ei kristlik pärand ega muud tõsiseltvõetavad peavoolu-usundid paku pinget?

Alati võib valida või ise luua mõne avatud lähtekoodiga usundi – religiooni, mis on autoritaarsetest, hierarhiapõhistest ja muutumatutest dogmadest lahti öelnud ning mille järgijad püüavad seda arendada kogukonnapõhiselt, sageli internetikeskkondades. Hea näide on Linuxi-sarnasel avatud lähtekoodiga tarkvarast ajendatud mudelil rajanev joism (ingl yoism), mis väldib spirituaalseid liidreid ning kombineerib ratsionaalset mõtlemist, empirismi ja teadust Spinoza ja Einsteini stiilis panteismiga (usuga, et Jumal ja Loodus on üks). Oma versioone avatud koodiga usundeist on juba loonud judaistid, aga ka esoteerilisemad seltskonnad, nagu Kuldse Koidiku Ordu, telemistid (Ecclesia Gnostica Universalis) ja Wicca järgijad.

Marslaste veemängud ja psühhedeelsed sakramendid

Tähelepanuväärne nähtus nüüdisaegsel usumaastikul on Robert A. Heinleini säravas ulmeteoses “Võõrana võõral maal” (e.k 2010) kirjeldatud samanimelisel usundil rajanev Kõigi Maailmade Kirik (Church of All Worlds). Romaan räägib messia tunnusjoontega Michael Valentine Smithi, pärast raketiavariid marslaste kasvatada jäänud inimese naasmisest Maale, kus ta asutab Marsi ratsionalistlik-panteistlikku, veidi zen-budismi meenutavat usuvoolu matkiva kiriku. Heinleini tähtteosest ja Abraham Maslow’ enese-aktualisatsiooni kontseptsioonist innustust saanud Timothy Zell (hiljem Oberon Zell-Ravenheart) ja sõbrad registreerisid samanimelise usuühingu 1968. aastal. pidevalt arenev, nüüdseks libertaristlik-anarhistliku kallakuga usuliikumine on tänini aktiivne.

USA suhtelise usuvabaduse tingimustes on tehtud katseid seadustada muidu keelatud psühhoaktiivsete ainete kasutamist sakramendina. Kristlust esiisade peyote-kultusega lõimival indiaanikirikul Native American Church ning Brasiilia ayahuasca-kirikul União do Vegetal on see edukalt õnnestunud; Timothy Leary endise kolleegi Arthur Klepsi asutatud Uus-Ameerika Kirikul (Neo-American Church), mis taotles LSD usulise kasutamise voli, nagu ka enteogeenipõhisel Kanada universumikirikul (Church of the Universe) see korda ei läinud.

Mõnevõrra vähem vastuokslikust narkootikumist – kofeiinist – jumalat otsivad jaavaristlased (Javacrucians) said küll segamatult organiseeruda ja Jaapani teetseremoonia sarnaseid, ehkki märksa naljakamaid rituaale edendada, kuid paistavad olevat nüüdseks areenilt kadunud. Jamaica rastafarid, THC Ministry popsu-kristlased ja teised, kelle armulaualeivaks on uimastav kanep, aga alles võitlevad oma sakramendi priiuse eest enamikus maailma riikidest.

Kõigi paroodiausundite ema

Kreeka-Rooma kaose ja lahkhelide jumalanna Eris, keda tuntakse ka nime Discordia all, ilmutas end millalgi 1950. aastate lõpul Malaclypse Nooremale (Gregory Hillile) ja Omar Khayyam Ravenhurstile (Kerry Thornleyle) keeglisaalis; esimene versioon pühakirjast “Principia Discordia ehk kuidas ma leidsin Jumalanna ja mida ma temaga tegin, kui leidnud olin” ilmus 1965. aastal. Laiemale avalikkusele tutvustas diskordianismi Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni 1975. aastal ilmunud satiiriline ulmetriloogia “Illuminatus!” (eesti keeles 1. jagu “Silm püramiidis” 2008, 2. jagu “Kuldne õun” 2011), mis kujutab Erise/Discordia järgijaid eelajalooliste juurtega salaühinguna, mis võitleb “aneristiliste” seaduse ja korra jõudude vastu ning loomingulise inimvaimu vabastamise eest.

Diskordianismil kui reeglite ja korra vastasel usuliikumisel puudub mõistagi kindel struktuur ja käsuõpetus, ent mõned müstilised meemid väärivad siiski esiletõstmist. Näiteks “viite reegel”: kõik asjad juhtuvad viiekaupa, jaguvad viiega, on viie kordajad või seonduvad muul otsesel või kaudsel moel arvuga “viis”. Viite reegel on samuti seotud arvu 23 tähendusrikkusega (2 + 3 = 5) – fenomeniga, mida tänu meelelahutustööstusse imbunud diskordianistidele kohtab igal viiendal sammul (arvule on omanimelise filmi vändanud nii sakslased kui Hollywood, sellele viitavad muu hulgas “Matrix Reloaded”, “Suur Lebowski” ja 1977. aasta “Star Wars”, telesari “Lost”, menukas ulmekirjanik Charles Stross ning bändid Posiesest, Jimmy Eat Worldist ja Blonde Redheadist Throbbing Gristle’i ja Toolini) ning mida on raske eirata, kui oled sellest kord juba teadlikuks saanud. Pealtnäha totter numeroloogiline absurdism ütleb aga põhjalikumal vaagimisel paljugi inimmõtlemise olemuse kohta – “Illuminatuses!” tõstatatakse muu hulgas küsimus, milline oleks reegel, kui kõigil inimestel oleks viie asemel kuus sõrme…

Tuntuim diskordianistlik pühak on tõenäoliselt Ameerika Ühendriikide keiser Norton I (1819–1880), isehakanud isevalitseja, kelle veiderdustega San Francisco rahvas millegipärast kaasa läks: ajalehed avaldasid tema sõgedaid proklamatsioone, restoranipidajad võõrustasid pennitut keisrit uhkusega tasuta, kaupmehed võtsid tõelise raha pähe vastu tema isetehtud keiserlikke kupüüre ja lintšijate jõugud läksid laiali, kui Norton I kohale ilmus, silmad sulges ja issameiet lugema hakkas. “Principia Discordia” ütleb: “Kõik mõistavad Miki-Hiirt. Vähesed mõistavad Hermann Hesset. Vaid käputäis inimesi mõistis Albert Einsteini. Ja mitte keegi ei mõistnud Keiser Nortonit.”

Muu hulgas tegelevad diskordianistid kõigi maailma inimeste pühitsemisega diskordianistlikeks paavstideks, küsimata, kas nood seda soovivad. Pidades silmas Ravenhursti pärinemist mormoonidest, kel on kombeks muude konfessioonide surnuid postuumselt oma usku ristida, polegi selline tava väga pentsik. Paavstiseisust kinnitab paavstikaart. Asjaolu, et tantsupidude sarja “Heitke pikali” 23. kuupäevadel toimuvatele üritustele pääseb paavstikaardi esitaja enamasti tasuta, annab mõista, et kaosejumalanna on võtnud kõnetada ka eestimaalasi.

Lumeinimeste järglaste püha lõtk

Teatud sarnasused diskordianismiga lubavad oletada, et SubGeeniuse Kirik (Church of the SubGenius) pole muud kui tolle usundi sünkretistlik haru; teised kinnitavad, et usuühendus tekkis iseseisvalt pärast reverend Ivan Stangi ja dr Philo Drummondi kirjutatud esimese pamfleti “Maailm lõpeb homme ja Sina võid surma saada!” kirjastamist 1979. aastal. Pärimuse kohaselt on sekti rajaja siiski aegade parimaks müügimeheks tituleeritud J. R. “Bob” Dobbs, kes sai jumalalt nimega JHVH-1 teleri vahendusel ilmutuse 1953. aastal. End lumeinimeste järeltulijaiks pidavate SubGeeniuse Kiriku liikmete peamine eesmärk on saada enda valdusse võimalikult palju “lõtku” (ingl.k slack) – täpsemalt formuleerimata substantsi, mis peaks tagama isiklike eesmärkide pärast muretsemise lõpetamisega kaasneva priiusetaju ja algupärase mõtlemisvõime. Kiriku teeside kohaselt on kõik inimesed sündinud Pärislõtkuga, mille normaalsete inimeste ehk “roosade” vandenõu on meilt varastanud.

SubGeeniusi võib pidada esimeseks suureks internetipõhiseks religiooniks, mis on tänapäeva pop- ja kontrakultuuri mõjutanud sama palju või rohkemgi kui diskordianism. Pööraste vandenõuteooriatega flirtiv ja kõikvõimalikku religioosset fundamentalismi sõbralikult tögav “Bob” oma lõtku täis piibuga on teiste hulgas tiivustanud Frank Zappat, ansamblit Devo, plaadifirma Arf! Arf! Records asutajat ja produtsenti Erik Lindgrenit ning krestomaatilisi koomiksikunstnikke R. Crumbi ja Warren Ellist. Rõhutatult totrasse kirikusse kuulub väidetavalt üle 10 000 liikme.

Lendava spagetikoletise nuudeljad jätked ja Lebowski-kultus

Iroonilistest sektidest viimastel aastatel arvatavasti enim avalikkuse tähelepanu pälvinud Lendava Spagetikoletise kultus ehk pastafarianism algas 2005. aastal Kansase haridusametile läkitatud avalikust kirjast, milles “prohvet” Bobby Henderson protesteeris nn mõistusliku konstruktsiooni (intelligent design) õpetuse tunnustamise vastu, nõudes, et õppekavadesse tehtaks evolutsiooni ja kreatsionismi kõrval ruumi sama tõsiseltvõetavale “õpetusele” üleloomulikust loojast, kes meenutab välimuselt portsjonit spagette lihapallidega ning kelle nähtamatud nuudeljad jätked siiamaani maailma asju suunavad.

Lendav spagetikoletis kujunes välkkiirelt internetimeemiks; tänaseks on ilmunud spagetikoletise evangeelium ning Hendersoni veebikommuun koondab tuhandeid pühendunud usklikke. Peamiselt tegeletakse aruka konstruktsiooni hüpoteesi ja muude ideoloogiliste libateaduste tögamisega; ilmekas näide on algupärasteks pastafarideks peetavate mereröövlite arvukuse kahanemise seostamine globaalse soojenemisega. Äramärkimist väärib austerlane Niko Alm, kes pärast bürokraatiakadalipu (ja psühhiaatrilise kontrolli) läbimist kemples endale välja õiguse kanda autojuhiloa fotol peas spagetikurnamissõela – nimelt teeb dokumendifotol üldiselt üleliigseid aksessuaare keelav Austria liiklusseadus erandi vaimulikele, kellele konfessionaalsete atribuutide kandmine fotol on lubatud.

Samuti 2005. aastal rajatud uususund djudism (dudeism) ühendab algupärase Hiina taoismi toimimatu toimimise ja laitmatu kulgemise metafüüsikat antiikmõtlejate pärandi, epikuurluse ja vendade Cohenite filmi “Suur Lebowski” peategelase, Jeff Bridgesi kehastatud vananeva hipi Jeff “Dude” Lebowski elufilosoofiaga. Vooluga kaasa ujumist väärtustavad ja rahmeldamist taunivad djudistid näevad endis vastukaalu ühiskonna agressiivsusele ja liialdustele ning peavad Laozid, Epikurost, Herakleitost, Buddhat ja Kristust eelkõige djudismi prohveteiks. Seni on kirik interneti kaudu ordineerinud üle 100 000 “preestri”.

Usundid tulevad ja lähevad, usk jääb

Käesolevas artiklis tutvustatud vähem või rohkem satiirilised sektid esindavad vaid murdosa kõigist põnevatest alternatiividest traditsioonilistele usuvooludele. Mõned organisatsioonid, nagu druiidide ja Wicca-nõidade ühendused või Anton Szandor LaVey kurikuulus Saatana Kirik on trotslikust pullitegemisest ajapikku kasvanud üsna “päris-usundite” sarnasteks, teised, nagu Soome-Ameerika luuletaja Antero Alli asutatud Bodhisatva Fred Mertzi Ühendus (mille õpetus seisneb ammuse telesarja “I Love Lucy” ühe kõrvaltegelase üdini banaalsetest märkustest ilmutuslike tõdede otsimises), tegevuskunsti viljelenud Kuldvasika Ordu või feministlik-terroristlik vandenõu WITCH (Women’s International Terrorist Conspiracy from Hell), paistavad tänaseks hääbunud olevat.

Milliseks kujuneb eile ja täna sündinud usuühenduste homne päev, pole võimalik ennustada, kuid paistab, et religioosse mõtte ajaloo lõpp ei terenda veel niipea. Eks tulevik näitab, millest või kellest usklikud inimesed saja aasta pärast talvisel pööripäeval hardust ammutavad. Et usulised kombetalitused aga üldse hääbuda võiksid, on raske uskuda.
Jaavaristlaste hommikupalveHommikul esimest kohvitassi suule tõstes tuleb kolm korda korrata järgmisi sõnu:

“Seal, kus on elu, on kohv.

Seal, kus on kohv, on elu.”

Teise tassi manustamise eel lausutagu kolm korda:

“Jumalanna Caffeinat alandlikult täname,

Tema Jaava kohvi harduses kui rüüpame.”

Kolmandat tassi saatku kolmekordne loits:

“Pumm-jaava-jaava, pumm-jaava-jaava, pumm-jaava-jaava!”