Hasso Krulli saladuse mõistatus
Hasso Krull on kirjutanud ainuisikuliselt, ise, üksinda. Ent iga ainusus on paljusus, tõepoolest iga. Lihtsalt iga paljusus ei jäta jälgi. Mõni autor vahel jätab. Hasso Krull on jätnud jälgi, eriilmelisi, palju. Tema positsioon eesti kirjanduses ja mõtteloos on mitmeti ainulaadne. Ta on luuletaja, see on peamine, ent luuletaja ka esseisti, tõlkija ja õppejõuna. Mitte keegi teine ei kirjuta, mõtle ega mõista nii. Nii kipub tunduma. Võib-olla on see tunne petlik? Võibolla. Ohtlik kindlasti. Sest kui keegi näib seisvat nii eraldi, üksinda, kõigi teiste tööde ja voolude ja arengute kõrval – või kas või ees või taga, kuid mis peamine: eraldi –, siis sünnib võimalus, et temast saab marginaal, outsider. Ja võimalus, et ta selleks jääbki.
Seal, väljas, on suur vabadus. Mõnikord tulevad igavlevad poisikesed outsider’it käbidega loopima, võibolla kisub mõni tütarlaps rinnad paljaks – nagu prantsuse mässajad-tšikid 1968. aastal Sartre’i ees kiskusid –, aga outsider ei lase ennast häirida. Ta vaatab, kuulab, võibolla ka vastab. Päris kindlasti vastab, võibolla lihtsalt hiljem. Kui poisid ja tüdrukud on juba tööl ja abielus ja tunnevad, et nad teavad, mida nad teevad, kuidas asjad olema peavad – ehk just nii, nagu nad on ja saavad igavesti olema. Ja nad ei kuule seda vastust. Kas keegi kuulab?
Tundub, et eelmine lõik oli vale. Ja mis outsider oli Sartre? Mis outsider Hasso? Hassot kuulatakse, Hasso reageerib sellele, mis toimub. Ta on kohal, nüüd ja kohe. Elus ja kirjanduses, looduses ja kultuuris, majanduses, poliitikas. Sest see kõik on üks. Ja näib, et mida aeg edasi, seda rohkem, seda valusamalt ja kõikehõlmavamalt see kokkukuuluvus avaldub – maailm lõpeb varsti, lõpp on juba käes. Ja päris. Ja mida sügavamaks läheb kriis, seda enam aktualiseerub pärimus. Ja kirjandus.
Tartu Ülikooli kirjastuse raamatusarjas „Etüüde nüüdiskultuurist“ ilmus kogumik, järjekorras kaheksas, mis kannab pealkirja „Hasso Krulli mõistatus“. Neeme Lopp on koostanud valimiku Krulli viimase kolmekümne aasta retseptsioonist, ta on kogunud kokku jäljed – ja jälgede jäljed – ning kirjutanud neile ühe võimaliku raami: põhjaliku, kultuurilis-ajaloolist tausta avava eessõna. Autorite nimekiri on muljetavaldav: Tõnu Õnnepalu, Marju Lepajõe, Mihkel Mutt, Aare Pilv, Mart Velsker, Tõnu Viik, Priidu Beier jne. Paistab, et kõik kirjutavad Hasso Krullist. Mõnikord näib, et ühest ja samast, tuttavlikustki, kodusest. Mõnikord hoopis kellestki muust, võõrast, mõistmatust. Ent endast, endist. Õnnepalu Õnnepalust, või vähemasti ühest neist. Beier Beierist. Jne. Ka sellest vaatenurgast on raamat huvipakkuv ehk neilegi, kes ei soovi süüvida otseselt – või mis otse, ikka keerdkäike pidi, ikka läbi labürindi – Hasso Krulli kui autorisse, kui fenomeni. Sest kirjutajate nimistugi vaatamisest aimab tähelepanelik lugeja, et raamatus avaldub fragmentaarsel kujul – ja just selline kuju pärimusele ongi kõige praktilisem, kõige funktsionaalsem, nagu Krull ka Joonas Hellermale telesaates „Plekktrumm“ ütles – üks taasiseseisvusaja kultuurilugu. Või mitu võimalikku.
Lugedes seda kultuurilugu, või üksnes juppe sellest loost, tuleb ilmsiks, kui palju uksi Hasso on avanud. Võib-olla ei ole ta neid uksi avanud esimest korda, võibolla on neid uksi varemgi paotatud. Mõni uks on olnud unustatud, mõnest uksest on kogu aeg käidud isegi teadmata, et see on uks. Ust kui sellist pole taibatud vaadata. Mõnikord on Hasso lugemine avaldanud lausa katastroofilist mõju. Sest igaüks ei ole alati valmis selleks, mis pilt mõne ukse taga avaneda võib. Ent tagasiteed ei ole. Vähemasti ei saa minna tuldud teed.
Miks mõistatus ja mitte saladus? Sest saladust saab paljastada, saladust saab saada teada. Mõistatustki võib lahendada. Justkui peabki. Ent lahendus ei lõhu mõistatust. Mõistatus on vorm ja see vorm on ise sisu. Võib vähemasti olla.
