Hea uus päkapikk
Aasta 2010 läheneb. Suur osa pimedast ajast juba selja taga, filmifestival kah läbi ja kohe jõulud käes. Paar nädalat jõulustressi/jõulurahu – oleneb, mis perspektiivist vaadata –, aastavahetus ja selle järelnähud ning hiljemalt kolmandal jaanuaril algabki see, mida nimetatakse “uuel aastal uue hooga”. Mõned hakkavad ruttu lubadusi punnitama, et aastavahetuse kassiahastusest üle saada, teised on masterplan’i juba korralikult läbi mõelnud ja hakkavad seda täitma, kolmandad boikoteerivad igasuguseid sesoonseid lubadusi põhimõtteliselt. Mis mõttes “uue hooga”? Mis mõttes “suveks saledaks”? Paksuks hoopis! Samas, kui midagi tahad teha või lubada, siis ega see uus aasta nüüd millegi poolest kehvem põhjus pole kui mõni teine.
Küsimus pole selles, kas allume provokatsioonidele ja oleme nõus kollektiivselt hoogustuma või salenema, vaid pigem selles, kas meil on vaja lubadusi, et midagi teha. Või tähtaegu. Ilmselt on. Tee-millal-jõuad-printsiip tänapäeval eriti ei toimi. Kunagi ei jõua ju. Trenni. Vanaemale külla. Magistritööd valmis.
Lastel juba päkapikud käivad. Täiskasvanutel võiksid hakata käima isiklikud sekretärid, nagu ühe reklaami elektrikul. Kuulaksid su soovid ära, paneksid lubadused kirja, ostaksid jõulukingitused, aitaksid plaane teha ja mis peamine: sunniksid alustatud asju lõpuni viima. Siis saaks ka vahelduseks midagi päriselt teha, mitte elada schopenhauerliku iha-rahulduse-iha ringi tänapäevases versioonis: lubadused – põdemine – uued lubadused ringis.
