Helen Rappaport “Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad”
Rappaport võtab selles raamatus kokku kõik, mis on teada Venemaa
viimase tsaari Nikolai II ja tema perekonna tapmise kohta. Raamatus on
kuusteist peatükki, millest neli on pühendatud keiserliku perekonna
liikmete iseloomustamisele. Peatükk “Sigaretiga mees” on
tsaarist
endast. Oli ahelsuitsetaja, sellest ka pealkiri. “Ratastoolis
naine” on
keisrinna Aleksandra. Hüpohondrik, kes vaevles kõiksugu
tõeliste ja
väljamõeldud haiguste käes. “Valge kleidiga
tütarlapsed” on
tsaariperekonna neli tütart. Sümpaatsed piigad, kelle suhtes tekkis
isegi proletaarset viha täis valvemeeskonna liikmete panetunud
südameis
kaastunne. Ka kohale komandeeritud puna-lätlased (Rappoport kinnitab,
et “lätlasteks” nimetati Vene impeeriumi eurooplastest
alamaid, nii et
nende tegelik rahvuslik kuuluvus jääb ebaselgeks) keeldusid neid
mõrvamast. Selleks tuli kohale tuua eriti võikad jätised.
“Madruseülikonnas poiss” on troonipärija Alekseist,
ärahellitatud
hemofiiliahaigest poisist, kelle üheks meelelahutuseks oli
õnnelikumatel päevadel laua all roomata ja õukonnadaamide
jalast kingi
ära sikutada. Võib-olla need peatükid ongi kõige
huvitavamad,
keiserlike isikute kirjeldus tsenseerimata moel.
Tapmine ja matmine oli väga verine ja käpardlik. Üheksa inimese
tapmiseks kulus kakskümmend kaks minutit huupi tulistamist ja
metsistunud täägitorkeid. Matmine oli pigem surnukehade
mõnitamine. Üks
matmiskomando meestest, kes oli tulnud kohale lootuses, et tsaari
tütred tuuakse metsa elusatena ja et ta saab nendega n-ö vallatleda,
“oli juhust kasutanud, käe tsaarinna seeliku alla pistnud ja
suguelundeid näppinud”. Pärast seda õhkas lihtne mees,
et nüüd võivat
ta “rahus surra”” (lk 222).
Rappaporti raamatut võib ka võtta kui lühikest
kokkuvõtet
revolutsiooniliste masside olemusest. Fuck revolution, nagu on
kirjutatud sügavmõtteliselt ühele T-särgile, mis on
Tallinna vanalinnas
tunglevatele kruiisituristidele Harju tänava viinapoes müügiks
välja
pandud. Tõepoolest, fuck.